Kõik me ootame huviga Statistikaameti numbreid – kui palju SKP protsent kasvas? Kas kasv oli positiivne või negatiivne? Aga head uudist ei tule. Hädaga kõlbavad ka MTA andmed, mis võtavad silma vesiseks: juunis laekus riigieelarvesse 22 miljonit eurot vähem makse kui mullu – kokku veidi üle 1,4 miljardi euro.
Mõne aja eest teatati, et inimesed ostsid 1% rohkem süüa. Nüüd on tulemus käes. Pered suruvad viimase sendi toidukorvi, et ellu jääda, aga riigi maksutulud langevad. Füüsilise isiku tulumaksu laekus 30 miljonit eurot vähem – tänu estraadirahva kasvanud isule ja valitsuse maksuvaba tulu muudatusele. Käibemaks miinus 4,8 miljonit. Tubakaaktsiis kukkus 2,9 miljonit, sest sigarette lubati tarbimisse 30% vähem.
Samal ajal kasvab maksuvõlglaste armee kohutava kiirusega. 1. juuliks oli võlga 351,3 miljonit eurot, juuniga suurenes see 5,4 miljoni võrra. Võlglasi on nüüd ligi 78 700 – maikuu lõpust 24 300 rohkem. See pole enam statistika, see on hädas olevate inimeste ja ettevõtete üldrahvalik nutulaulupidu. Ei tea, kas see tuleb paljukiidetud majandustõusust või millest?
Igal juhul on maksuvõlglasi sama palju kui Pärnus, Kohtla-Järvel ja Rakveres elanike, kolme suure linna jagu. Uusi võlglasi aga sama palju kui elab inimesi Kuressaares ja Viljandis kokku. Tegemist ei ole üksikjuhtumitega, elajaliku majanduspoliitika ohvreid on massiliselt. Keegi ei tea, mida homne päev toob.
Esimesel poolaastal kasvasid maksud vaid 1,2%. Valitsus kiitleb sellega, aga tegelikkus on karm: tarbijate kindlustunne on madal, kütusehinnad suruvad inimesi nurka ja eelarvedefitsiit on juba 1,8 protsenti SKP-st ehk 790 miljonit eurot. Huvitav, mitu maakooli tuleb nüüd kinni panna ja kui kalliks läheb kiirabi kutsumine?
See on pooletoobise valitsuse majanduspoliitika kibe vili. Kõrged maksud, käibemaksu tõus 24 protsendini, rumalad süsteemimuudatused ja lõputu kulutamine (investeeringud ja kaitse) toovad vaid vaesust ja valesid. Nad räägivad kasvust, aga reaalsuses kasvab vaid võlg ja meeleheide.
Eesti inimesed väärivad paremat. Vähem maksutõuse, rohkem hingamisruumi ja ausat majanduspoliitikat. Praegune tee viib ainult sügavamasse vaesusesse.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.08.2026