Suurte riiklike investeeringute üle arutledes kipub tähelepanu koonduma lahendustele. Arutatakse, millist tehnikat on vaja, kui palju see maksab ja milline organisatsioon peaks seda opereerima. Need on vältimatud, kuid mitte esmased küsimused.
Kõigepealt tuleb määratleda, milliseid ülesandeid peab riik tulevikus suutma täita ja alles siis saab hinnata, milliseid võimeid nende ülesannete täitmiseks vaja on. Seejärel saab arutada, kuidas need võimed kõige paremini üles ehitada. Investeeringud tulevad selle otsustusprotsessi lõpus. See võib tunduda iseenesestmõistetav, kuid praktikas võivad suured investeerimisotsused hakata ise kujundama arusaama sellest, milline peab tulevane võime olema.
Riikliku lennunduse üle peetav arutelu näitab hästi, miks otsuste järjekord on oluline. Õhusõidukite kasutusiga ulatub aastakümnetesse. Koos nendega kujundatakse välja taristu, hooldus- ja töökorraldus, spetsialistid ning nende väljaõpe. Seetõttu ei mõjuta sellised otsused üksnes järgmiste aastate eelarvet, vaid Eesti tegutsemisvõimet pikaks ajaks.
Riiklikke võimeid on mugav jagada ministeeriumide, valitsemisalade ja organisatsioonide järgi. Tegelikud riigi vajadused selliseid piire aga ei tunne, ühe valdkonna areng mõjutab teist ning ühe võime loomine võib toetada korraga mitut riiklikku eesmärki. Tervishoiusüsteemi areng võib muuta vajadust meditsiinilennunduse järele. Regionaalpoliitika ja transporditaristu areng võivad muuta saarte lennuühenduse rolli. Julgeolekukeskkonna muutudes muutuvad omakorda sisejulgeoleku ja riigikaitse vajadused.
Riiklik lennundus on seega üks vahend riigi eesmärkide saavutamiseks. Lennundus võib toetada sisejulgeolekut, riigikaitset, tervishoidu, otsingu- ja päästetöid, keskkonnaseiret või regionaalpoliitilisi eesmärke, aga samal ajal kujundavad nende valdkondade arengud seda, millist lennundust riik üldse vajab.
Sellest tuleneb ka põhjus, miks riikliku lennunduse tulevikku ei saa kavandada ainult ühe organisatsiooni või ühe valitsemisala vaatenurgast. Riiklik võime sünnib tervikust ja terviklik vaade ei tähenda üksnes erinevate riiklike ülesannete kõrvutamist, võime ise koosneb paljudest omavahel seotud osadest.
Õhusõiduk üksi ei ole võime, selle kasutamiseks on vaja inimesi, väljaõpet, hooldust, taristut, tehnilist kompetentsi, juhtimist ja pikaajalist rahastamist. Mõne kriitilise osa nõrkus võib piirata võime toimivust rohkem kui ühe täiendava õhusõiduki soetamine seda parandab.
See muutub eriti oluliseks siis, kui Eesti rahvastik vananeb ja tööealine elanikkond väheneb. Sellises olukorras ei muutu piiravaimaks ressursiks üksnes raha, vaid üha enam inimesed, kelle teadmistele ja oskustele riiklikud võimed tervikuna toetuvad.
Kui riigiasutused kavandavad oma võimeid ja arendavad kompetentsi üksteisest sõltumatult, konkureerivad nad paratamatult sama piiratud inimressursi pärast. Selle tulemusena võib riik tervikuna kaotada rohkem, kui üksikud organisatsioonid võidavad. Seetõttu muutub tervikvaade lausa vältimatuks.
Tervikanalüüsi eesmärk ei peaks olema kirjeldada, kuidas praegusest olukorrast lihtsalt edasi liikuda. Kõigepealt tuleb määratleda soovitud tulevikuseisund. Milliseid inimesi ja ühiskonnagruppe peab riiklik lennundus toetama? Milliseid ülesandeid peab ta sellest tulenevalt täitma? Millised riigi teistes valdkondades toimuvad muutused kujundavad neid vajadusi? Milliseid võimeid peab riik ise tagama ning milliste puhul võib kasutada teistsuguseid teenuse osutamise mudeleid?
Alles pärast nendele küsimustele vastamist saab hakata hindama, milline korraldus, kompetents, tehnika ja investeeringud vajalikku tulemust kõige paremini toetavad.
Siin on oluline vahe praegusest edasi planeerimise ja tulevikust tagasi planeerimise vahel. Tervikanalüüsi ülesanne on kõigepealt määratleda soovitud seisund. Alles pärast selles kokku leppimist saab kavandada, kuidas jõuda praegusest olukorrast sinna ning milliseid otsuseid tuleb selleks teha.
Selline otsustusloogika ei oleks Eesti riigijuhtimises midagi uut. Riigikantselei juures on tegutsenud nii riigi õhusõidukite kui ka riiklike laevastike eksperdirühm. Mõlema puhul oli lähtekoht laiem kui ühe asutuse igapäevane vajadus ja küsimusi vaadati üle valitsemisalade piiride.
Mereliste võimete puhul on sellele järgnenud protsess avalikkusele üsna selgelt jälgitav. Eksperdirühma analüüsile järgnes poliitiline otsus, ülesannete ümberjaotamine ja selle elluviimine. See ei tähenda, et tehtud lahendus oleks ainuvõimalik või et selle rakendamine oleks olnud probleemideta, tervikvaatest jõuti otsuseni, mille järgi hakati süsteemi teadlikult ümber kujundama.
Õhusõidukite puhulgi on sellise tervikvaate vajadust varem tunnistatud. Varasema eksperdirühma töö ei tähenda, et lõplik vastus oleks juba olemas, sest vahepeal on muutunud julgeolekukeskkond, riigi vajadused ning tehnoloogia.
Kui kõigepealt määratletakse probleem ja soovitud tulevikuseisund, seejärel vajalikud võimed ning alles seejärel nende saavutamiseks vajalik korraldus ja investeeringud, on suurem tõenäosus, et ka aastakümnete pärast toetavad nüüdsed otsused endiselt riigi vajadusi. Riikliku lennunduse üle peetav arutelu annab võimaluse selle kõige üle järele mõelda.
Ivar Soosalu on lennundusspetsialist, kes on töötanud riigikaitse ja tsiviillennunduse valdkonnas.