Venemaa suurrünnak alustas uut ajastut, mis „võib olla hullem kui külm sõda”, hindas Soome välispoliitika instituudi külalisteadur Rõhor Nižnikau telefoniintervjuus MTV uudisele.
Külmas sõjas said reeglid selgeks hiljemalt Kuuba raketikriisi järgselt 1960ndatel aastatel, kui USA ja Nõukogude Liit olid tuumasõja lävel.
Nii Washington kui Moskva veetsid külma sõja aastakümned rahvusvahelise korraga mõnevõrra vastuolus, ütleb Nižnikau.
Muidugi poleks kumbki osapool pahandanud, kui teine ??pool oleks kokku kukkunud, kuid kumbki ei püüdnud seda aktiivselt teha, jätkab ta.
Me teadsime, mis on reeglid. Moskva on nüüd näidanud, et loob pidevalt uusi reegleid. Keegi ei tea tegelikult, kus on punane joon, märgib Nižnikau.
Lisaks suurrünnakule 24. veebruaril on Venemaa näiteks tuumarelva kokkulepetest taganenud ja väitnud, et ei teavita võimalikust tuumakatsetusest ette. Venemaa pole veel tuumakatsetust korraldanud. Eelmise tegi Nõukogude Liit 1990. aasta oktoobris.
Venemaa tahab lõpetada senise rahvusvahelise korra. See tahab selle hävitada ja uue ehitada. Nii ei teinud Nõukogude Liit ja see muudab kaasaegse Venemaa ohtlikuks, leiab Nižnikau.
Venemaa on Ukrainat toetavaid lääneriike korduvalt süüdistanud konflikti eskaleerimises. Samal ajal on Venemaa ise pidanud jõhkrat agressioonisõda ja näiteks korduvalt pommitanud Kiievit ja teisi tsiviilobjekte.
Nižnikau nendib, et praeguse olukorra ohtlikkust suurendab asjaolu, et Venemaa ei reageeri „tit for tat” tegutsemismudeli kohaselt ehk omamoodi vastastikku.
Kui USA saatis külma sõja ajal spioonid välja, siis Nõukogude Liit saatis samuti spioonid välja. Kui lääneriigid moodustasid NATO, vastas Nõukogude Liit Varssavi pakti sõlmimisega. Lääs toetas parempoolseid valitsusi ja Nõukogude Liit vasakpoolseid valitsusi. Nüüd vastab Moskva ebaproportsionaalselt, jätkab ta.
Sõjalise asjatundja Ilmari Käihkö sõnul on problemaatiline hetkeolukorra kohati kultiveeritud kirjeldus kui „külm sõda 2.0”. Seda seetõttu, et Venemaa lihtsalt ei ole Nõukogude Liidu tasemel tegija.
Nõukogude Liidul oli ülemaailmne ideoloogia, mis tõesti köitis. Punane lipp sümboliseerib ideed, mis meeldib kogu maailmas, kuid Venemaa trikoloor näib peamiselt imperialismina. Venemaa pole seda, mis oli Nõukogude Liit.
President Vladimir Putin on kirjeldanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui eelmise sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi.
Nõukogude Liidu lagunemisega iseseisvusid teiste seas Ukraina, Eesti ja Lõuna-Aasia riigid alates Kasahstanist, lisaks liideti Ida-Saksamaa Lääne-Saksamaaga. Murrang oli tohutu ja tagantjärele mõeldes saadi sellest üle üllatavalt vähese verevalamisega.
Külma sõja vaibumisega lähenesid ka Euroopa ja Venemaa. Sündis idee, et range majanduslik koostöö ja vastastikune sõltuvus tagavad rahu.
Nüüd on Käihkö sõnul raske ette kujutada, kuidas saaks Kremli ja Euroopa Liidu suhteid normaliseerida.
Kes oleks esimene Lääne poliitik, kes surub Putini kätt? Kes see olla tahab? Võib juhtuda, et tuleb oodata võimuvahetust Venemaal, mis võib võtta aastaid, ütleb Käihkö.
Siiski on vaja säilitada mõningaid sidemeid Venemaaga. Konsulaatide sulgemine on probleem, sest globaalsed küsimused alates kliimamuutustest ei austa riigipiire, märgib Käihkö.
Lääne-Euroopa sai päris hästi hakkama sellega, et Venemaa on alates 2014. aastast pidanud Ukraina idaosas külmutatud konfliktiks nimetatud sõda, ütleb Käihkö.
Militaarteadlase sõnul jõuti praeguse olukorrani, sest Kreml teatas, et soovib olukorra muutumist.
Rahumärgid ei tundu kuigi paljulubavad. Võib juhtuda, et püsivat lahendust ei leita, nendib Käihkö.
Venemaa ja Ukraina pole pärast suurpealetungi algust pidanud tõsiselt läbirääkimisi relvarahu üle, kui üldse. Hetkel nähtav diplomaatia piirdub peamiselt vangide vahetamise ja viljasaadetiste kokkuleppimisega.
Vene riigiduuma raport väitis hiljuti, et Venemaa pole Ukrainas oma eesmärke saavutanud. Samas on Venemaa ikka ja jälle rõhutanud, et eesmärgid Ukrainas tuleb saavutada kas relvade või muude vahenditega.
Ukraina seevastu on andnud mõista, et kavatseb võtta tagasi kõik territooriumid, mida Venemaa on alates 2014. aastast temalt ebaseaduslikult vallutanud. See sisaldab ka Krimmi poolsaart.
Tõenäoliselt muutub olukord alles siis, kui kõik osapooled jõuavad järeldusele, et sõjategevusega olukorda parandada ei saa, ütleb Käihkö.
Kas Venemaal on mõni parem strateegia kui ootamine? Pole kuulnud sealt mingeid mõtteid, kuidas saaks Ukrainat alistada, välja arvatud see, et lääneriikidel ja Ukrainal saab villand, märgib Käihkö.
Soome presidendiks 1946. aastal valitud Juho Kusto Paasikivi nentis Soome välispoliitikat aastakümneteks määranud väite: „Me ei saa midagi teha geograafia vastu”.
Idee olemus seisnes selles, et Soomel on Nõukogude Liiduga ühine piir ja ta peab sellega arvestama. Kuigi Nõukogude Liit lagunes, mängis Moskva siiski otsustavat rolli Soome välispoliitikas.
Pärast Venemaa suurrünnakut otsustas Soome mitte kuulata Venemaa tahet. Soome taotles liitumist kaitseliidu NATO-ga 2022. aasta mais, vähem kui kolm kuud pärast Venemaa suurpealetungi algust.
Käihkö näeb poliitilises prognoosis Soomet perifeerse riigina.
Kui poliitiline juhtkond on öelnud, et Eestil on olnud kõiges õigus ja Soome on eksinud, siis see tähendab, et suhtumine Venemaasse on karmistunud, mõtiskleb Käihkö.
Siiski peame säilitama kontakte, isegi kui see tundub praegu keeruline. Kes teab, milline näeb maailm välja kümne või 15 aasta pärast, lisab ta.
Soome pole sugugi ainus koht Euroopas, kus kella heli on muutunud. Umbes viimase aasta jooksul on lääneriigid üksteise järel teatanud, et suurendavad oma kaitsejõudude eelarvet.
Suhtumind on karmistunud. Käihkö täheldab, et ka rahvusideed on karmistunud.
Käihkö hinnangul on praegu EL-ist palju kasu. See võib koordineerida ühist reageerimist Venemaa tegevusele. Käihkö sõnul on vastus aga olnud nõrk.
Pole tähtsusetu, kuid see on jäänud tagaplaanile. EL-il on väga erinevad seisukohad Venemaa ja sõja lahendamise kohta, märgib ta.
Välispoliitika instituudi külalisteadur Nižnikau rõhutab, et Venemaa eliit on üsna tugevalt sõja taga. President Putin ei kavatse oma poliitikat muuta enne, kui ta on oma ressursid ammendanud.
Küsimus on selles, millal see juhtub. See on maraton. Venemaa on muutumas üha enam pikale sõjale pühendunud ebaõiglaseks riigiks, hindab Nižnikau.
Venemaa ressurssidest piisab vähemalt mitmeks aastaks. Palju oleneb Läänest. Venemaal on rohkem ressursse kui Ukrainal, kuid vähem kui läänel, lisab ta.
President Putin peab Ukrainast „midagi kätte saama”, vastasel juhul võib tema positsioon olla ohus, ütleb Käihkö. Nižnikau nõustub sellega. Putin on teinud sõjast oma prestiiži ja pärandi küsimuse, jätkab ta.
Isegi kui Ukraina võtab homme või kahe aasta pärast kogu oma territooriumi tagasi, ei tähenda see sõja lõppu. Moskva jätkaks Ukraina pommitamist, leiab Nižnikau.
#wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;}