Vaimsete sihtide poole püüdlemine nõuab nii seesmist pühendumist kui ka eesmärgi olulisuse ja otstarbe mõistmist. Juba varase munkluse teoreetikud leidsid, et selle juures on abiks väline kord ja rituaalid ning samu ideaale jagavate kaaslaste tugi. Just seda silmas pidades sündis Benedictuse reegel. See sõnastab religioosse elu sihid, aidates mõista selle keskmes oleva alandlikkuse ja isetuse otstarvet, jagab juhtnööre mungapõlve eesmärkide saavutamiseks, reguleerib kloostrielu argipäeva ning selgitab kloostrikorra funktsiooni Jumala teenimise ja isiksuse arengu seisukohalt.

«Benedictuse reegel on kogu õhtumaa munkluse alus,» leiab kirjanik ja teoloog Meelis Friedenthal. «See on ühelt poolt psühholoogiline ja teoloogiline sissevaade varakeskaja inimese maailmapilti ja samal ajal toob tekst välja toonase igapäevaelu, munkade argipäeva kuni pisiasjadeni, nagu näiteks millised riided on sobilikud talvel ja kas sandaalidega võiks kanda sokke. Kõik hilisemad Euroopa munkluse reeglid on selle praktilise ja vahel üllatavalt mõistlikult mõõduka tekstiga (magada võiks nt ca kaheksa tundi ööpäevas) otseselt või kaudselt seotud. Tiina Kala tõlge annab algteksti edasi täpselt ja külluslikud joonealused märkused, mis kirjeldavad tausta ja nüansseerivad tõlget – need lausa rõõmustavad.»

Itaalia munk Püha Benedictus (u 480 – u 547) on katoliku kiriku ajaloos omandanud erakordse koha, teda peetakse lääne munkluse vaimseks isaks. Pärast üksiklasepõlvele pühendatud noorust rajas ta Monte Cassino kloostri, millest sai benediktlaste keskus. Kloostrikogukond kasvas osaliselt tänu Benedictuse isiklikule mainele – Benedictusele omistatud organisatoorsed võimed, tasakaalukus, jumalakartlikkus ja ligimesearmastus tegid ta laialdaselt tuntuks.

Tõlke toimetas Kaspar Kolk, teose valmimist toetasid Marju Lepajõe mälestusfond ja Eesti Kultuurkapital. Raamat ilmub Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas «Bibliotheca Mediaevalis».