Tartu Ülikooli entomoloog Mati Martin märkis, et muutus on silmaga nähtav ja selleks pole tarvis isegi statistikasse kaevuda. “Kui ma sõidan autoga, siis tõesti enam ei ole vaja klaasi nii tihedasti puhastada kui varem. Putukate arvukuse vähenemine minu arvates on paljuski tingitud inimese elustiili muutusest,” sõnas entomoloog saates “Huvitaja”.

Kunagine traditsiooniline maaelu hoidis maastikku mitmekesisemana ja pakkus eluruumi erinevatele lülijalgsetele. Rikkalikku asurkonda aitasid säilitada vabalt ringi liikuvad kariloomad ja looduslik heinategu. Teadlane selgitas ökosüsteemi muutuste tagamaid: “Loomade ekskremendid ei jäänud maha ainult põldudele, vaid ka metsaservadesse ja teeservadesse. Praegusel ajal on see kõik kadunud. Järelikult on kadunud ka kõik putukad, mis olid seotud sellise elustiiliga.”

Osa putukaid jäi harjumuspäraste elupaikade kadudes sootuks kodutuks. Näiteks leidus eelmise sajandi keskpaigas Eestis rohkesti veiste nahas elutsevaid nahakiine. Praeguseks on need parasiidid siit pea täielikult kadunud. Samal ajal tugevdasid paranenud hügieeni- ja elamistingimused inimeste tervist, kahandades tublisti täide ja kirpude hulka.

Suhe lülijalgsetesse sõltub alati konkreetsest vaatenurgast. “Majandusega tegelevate inimeste seisukohalt ei ole paljud putukad aga nii sõbralikud ja imetletavad. […] Ja kui me oleme kodus toas ja meid hakkavad äkki sööma kirbud, ega me siis ka väga lõbusad ei ole,” nentis Martin.

Entomoloogi enda kümmekonna aasta eest ilmunud töö põhjal elab Eestis kokku umbes 15 000 putukaliiki. Hiljutisema uuringu põhjal võib olla neid 20 000–24 000 ehk sama palju kui naabermaades.

Martin märkis, et inimtegevus loob kadunud elupaikade asemele ka uusi. Tänapäevased arendused ja iluaiandus pakuvad varjupaika hoopis teistsugustele tegelastele. Martin tõi näite linnakeskkonnast: “Praegu on väga moes paigaldada elumajade ümber ja paljude platside peale kiviparketti. See kiviparkett on üks väga hea elupaik mullamurelastele, kes on pisikesed mustad sipelgad.”

Lisaks soodustab sipelgate elutegevust hoolikalt pöetud muru. Pidev niitmine annab kasvueelise võililledele, mida mullamurelased oma pesade rajamiseks eriliselt eelistavad. Väikesel maa-alal elab kõrvuti sageli koguni mitukümmend sipelgaperet, seeläbi kujunebki kiviparketi ja muruplatside vahel välja täiesti uus ökosüsteem.

Häda herilastega

Aastaaegade vaheldudes tekivad uued väljakutsed, nii muretsevad aiaomanikud hilissuvel sageli ringi tiirutavate herilaste pärast. Toidupuudus ja katkenud peresidemed sunnivad neid otsima magusat inimeste lähedalt. Martin täpsustas: “Sügisel hakkavad herilased ringi lendama seetõttu, et pesatöö on häiritud. Uued emased on ilmselt välja lennanud ja tööherilastel ei ole enam funktsiooni või midagi teha. Siis nad hakkavadki ringi lendama ja moosilõhna peale kööki tulema.”

Kitsaks jäänud eluruum toob asulates vältimatult kaasa konflikte. Herilane saab nõelata oma siledat ogat kasutades mitu korda ega hukku, mistõttu püüavad inimesed nendega kokkupuuteid vältida. Enamasti ei paku leevendust isegi lõksud. Teadlane nentis: “Valguspüünised on võib-olla kõige paremad, sest herilased hakkavad öösel pimedas valguse peale lendama. […] Ega herilaste kohta head soovitust olegi, nendega peab lihtsalt leppima.” Ühtlasi meelitavad tõhusamad valguslõksud ligi ööliblikaid, vähendades nende arvukust.