Sellisele järeldusele jõudis hiljuti uurimisrühm, kuhu kuulus ka Eesti Maaülikooli teadlane Simon Bell. Täpsemalt analüüsisid nad küsitlusandmeid enam kui 17 000 veekogu külastuse kohta 19 riigis, et mõista, milline mõju on sellistel käikudel inimeste psühholoogilisele taastumisele ning loodusega seotuse tundele.

Selgus, et kuigi kõige paremini aitasid keskendumisvõimet taastada liivarannad ja jõed, mõjusid vaimule kosutavalt kõik 17 uuritud veekogutüüpi. Leevendust pakkusid isegi tihedalt täisehitatud rannapromenaadid.

Teisalt ilmnes andmetest selge ajaline piir: kõige rohkem vähenes stressitase neil, kes viibisid veekogu ääres kolm tundi. Samuti joonistus tulemustest välja, et ise vette minnes, näiteks ujudes või veesporti harrastades, sai vaim suuremat kosutust, kui lihtsalt kaldal jalutades või istudes.

Teadlaste sõnul peitub seletus meie psühholoogias ja ohutajus. Kuna vesi on alati ka natukene ohtlik, peavad inimesed end esmalt selles keskkonnas turvaliselt tundma, et aju üldse lõdvestuda suudaks.

Otsene füüsiline kontakt veega aitab aga argimuredest paremini lahti rebida ja keskenduda käesolevale hetkele, lõpetades negatiivsete mõtete ketramise. 

Seos esines ka puhkuse ja loodustunnetuse vahel: mida puhanum on inimene, seda tugevamat sidet ta ümbritsevaga tajub, mis omakorda aitab meie ajul veelgi paremini taastuda.

Teadlased avaldasid uuringu tulemused ajakirjas Landscape and Urban Planning.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.