Riik valmistab ette niinimetatud tuulehoopreemiat, mille kaudu on plaanis hakata kohalikele omavalitsustele maksma toetust tuuleparkide planeeringute kehtestamise ja ehituslubade andmise eest. Toetust esitletakse kui kohaliku kasu jagamise ja omavalitsuste motiveerimisena. Eelnõu kujunemine näitab aga, et avaliku raha jagamise tingimusi on otseselt mõjutanud tuulearendajate ettepanekud.
Esialgses eelnõus oli toetuse saamiseks ette nähtud vähemalt kaheksa tuulikut. Ehituslubade andmisega seotud lisatoetuse puhul pidi ühe tuuliku võimsus olema vähemalt 5 MW. Pärast kooskõlastusringi vähendati nõutav tuulikute arv viiele ja võimsuse alampiir 4 MW-le.
Muudatuste tegemisel arvestas riik tuulearendaja Kaamos Energy ja KC Energy ettepanekuga vähendada tuulikute arv kaheksalt viiele. Enefit soovis langetada võimsuslävendi 5 MW-lt 3,5 MW-le. Ministeerium kehtestas piiriks 4 MW.
Muudatuste tulemusena muutuvad toetuskõlblikuks ka väiksemad arendused. Lisaks ei pea viis tuulikut paiknema ühes tuulepargis ega isegi ühel planeeringualal – nõutava arvu võib kokku saada mitme planeeringu peale.
Selline lahendus võimaldab kavandada mõne tuuliku ühele alale, mõne teisele ja järgmised kolmandale. Iga eraldiseisev planeeringuala vajab aga juurdepääsuteid, kaableid, elektriliine, alajaamu ja muud taristut. Sellega kaasnevad raied, elupaikade killustumine ning uute maastike ja kogukondade sattumine tuulearenduste mõjualasse.
Arvestades, et meie senise kaardistuse järgi paikneb ligikaudu 75% kavandatavatest tuuleplaneeringualadest vähemalt osaliselt metsamaal, jääb arusaamatuks, miks kujundatakse meedet viisil, mis võib väikeste ja hajutatud arenduste hulka veelgi suurendada.
Kooskõlastamisel tehti ka ettepanek koondada kaheksa tuulikut maksimaalselt kahele planeeringualale, et piirata nende hajutamist – just selle mõttega, et oleks vähem alasid. Riik seda ettepanekut ei arvestanud ja jättis määrusesse võimaluse täita viie tuuliku nõue mitme planeeringu peale kokku.
Arendajad said teha ettepanekuid toetuse tingimuste muutmiseks ning riik arvestas eelkõige nende ettepanekutega, mis lihtsustasid tuuleprojektide toetuskõlblikuks muutmist ja arenduste elluviimist. Samal ajal ei küsitud samaväärselt nende inimeste arvamust, kelle kodude lähedale tuulikud kavandatakse ja kes peavad nende mõjuga aastakümneid elama.
Seega eelistas riik ettepanekuid, mis lihtsustasid väiksemate ja hajutatud tuulearenduste toetuskõlblikuks muutmist, kuid jättis arvestamata ettepaneku, mis oleks nende hajutamist piiranud. Samal ajal ei küsitud samaväärselt nende inimeste arvamust, kelle kodude lähedale tuulikuid kavandatakse ja kes peavad nende mõjuga aastakümneid elama.
Ka tuulehoopreemia kasutamise tingimused ei ole seotud tuulikute lähedal elavate inimeste olukorra parandamisega. Raha võib kasutada ainult määruses loetletud kliima- ja energiavaldkonna tegevusteks, näiteks omavalitsuse hoonete energiatõhususe parandamiseks, taastuvenergia tootmisseadmete ja salvestite rajamiseks, kergliiklusteedeks, sademeveelahendusteks, varutoite tagamiseks või teiste kliima- ja energiaprojektide omafinantseeringuks.
Tegemist võib küll olla omavalitsusele vajalike investeeringutega, kuid see ei ole hüvitis tuulepargi lähedal elavatele inimestele. Tuulikud võivad kerkida ühe küla kõrvale, toetuse eest aga renoveeritakse vallamaja või rajatakse taristu valla teise piirkonda. Sellest ei vähene tuulikute kõrval elava inimese jaoks müra, varjutus ega muutus kodu ümbritsevas maastikus. Samuti ei lahenda see võimalikke probleeme kinnisvara kasutamise või väärtusega.
Mõju jääb konkreetsetele inimestele ja piirkondadele, kuid neile ei ole tagatud sellest toetusest otsest hüvitist ega muud kohalikku kasu.
Tuulehoopreemia ei ole otsene makse arendajale, kuid avalikku raha kasutatakse selleks, et rahaliselt motiveerida omavalitsusi planeeringuid kehtestama ja ehituslubasid andma. See muudab arendajate jaoks planeeringute elluviimise lihtsamaks.
Tekib ka laiem küsimus: kui tuulepargid on majanduslikult tasuvad ja konkurentsivõimelised projektid, miks on nende edendamiseks vaja maksta omavalitsustele maksumaksja raha eest lisapreemiat?
Kui projekt on kasumlik, peaks see suutma konkureerida vabaturul. Kui arenduste elluviimiseks kasutatakse avalikku tuge elektri müügi tagamiseks, võrguühenduste rajamiseks, riskide maandamiseks ja nüüd ka omavalitsuste motiveerimiseks, tuleb rääkida ausalt tuuleenergia tegelikust koguhinnast.
Kõige rohkem küsimusi tekitab siiski omavalitsuse roll. Planeeringumenetluses peab omavalitsus kaaluma erapooletult avalikke ja erahuve, hindama arenduse mõju ning otsustama, kas tuulepark sobib konkreetsesse asukohta. Tuulehoopreemia puhul saab sama omavalitsus planeeringu kehtestamise ja ehituslubade andmise korral riigilt rahalist toetust ehk preemiat.
Toetuse saamine ei sõltu sellest, kui põhjalikud olid uuringud, kui sisuliselt kaasati kohalikke inimesi või kui hästi kaitsti loodust ja elukeskkonda. See sõltub ühest kindlast menetlustulemusest – planeeringu kehtestamisest. Samal ajal on toetuse tingimuste kujundamisel arvestatud arendajate ettepanekutega, kuid mitte samaväärselt nende inimeste seisukohtadega, kelle kodu ja elukeskkonda kavandatavad tuulepargid otseselt mõjutavad.
Avaliku raha jagamise ja Eesti maapiirkondade tulevikku aastakümneteks mõjutavate otsuste kujundamine ei saa toimuda nii, et arendajate ettepanekutega arvestatakse, kuid tuulikute kõrval elama hakkavatele inimestele ei anta samaväärset võimalust kaasa rääkida. Selline otsustusprotsess ei ole tasakaalustatud ega õiglane.
MTÜ Looduse ja Inimeste eest
