Eelnenud aastakümnete eduka kustutustöö mõjul kuhjus Lõuna-Euroopa maastikule hulganisti süttivat materjali, mis annab hoogu praegusele suurpõlengutele. Äärmuslike ilmastikuolude survel hakkavad Vahemere tulekahjud meenutama üha enam California kurikuulsalt laastavaid megapõlenguid, osutavad teadlased.
Sarnaselt Põhja-Ameerikale sünnitas looduse ja inimese järjepidev jõukatsumine Euroopa lõunaosas viimase 40 aastaga omamoodi paradoksi. Alates 1980. aastatest on parema kustutustehnika, kasvanud teadlikkuse ja hästi koolitatud päästekomandode töö tulemusel väiksemate maastikupõlengute arv ja ulatus märkimisväärselt vähenenud. Edusammu mõjul kasvas aga metsades leiduvate kuivanud okste, lehtede ja rohu hulk.
Oviedo ülikooli teaduri Cristina Santíni hinnangul oli Ibeeria poolsaarel oma osa ka traditsioonilise põllumajanduse ja karjatamise hääbumisel. Loomad ei hoidnud inimtühjaks jäänud maapiirkondades enam rohtukasvu kontrolli all ja inimtegevusest puutumatud vabad maastikud hakkasid jõudsalt metsistuma. Samaaegselt sagenesid aga kliimamuutuse tõttu ka äärmuslikud ilmaolud, mis kasvatasid eriliselt tuleohtlike päevade arvu, vahendab Nature News.
Ajakirjas Scientific Reports ilmunud värske uuring aitab nüüd täpsemalt hinnata, kui palju risk selle aja jooksul kasvas. Groningeni ülikooli meteoroloog Raúl Cordero analüüsis kolleegidega Lõuna-Euroopa viimaste aastakümnete tuleilma ehk ohtlikult kuumi ja kuivi päevi. Töörühm leidis, et Prantsusmaa ja Hispaania More paljudes piirkondades esines möödunud kümnendil rohkem ohtlikke ilmastikuolusid kui aastatel 1981–2010.
Kui varem tuli Ibeeria poolsaare ulatuslikes piirkondades väga ohtlikku tuleilma ette aastas vähem kui kümnel päeval, siis viimasel kümnendil on nende arv kerkinud üle 25. Uuringus lugesid teadlased äärmusliku tuleilmaga ehk “tuleohtlikuks” päevaks need, mis olid ohtlikumad, kuumemad ja kuivemad kui 90 protsenti võrdlusperioodi 1981–2010 päevadest.
Ateena riikliku vaatluskeskuse meteoroloog Theodore Giannaros nentis olukorda kommenteerides, et äärmuslike olude sagenemisel oli paratamatu, et leegid viimaks päästjate võimekuse seljatavad.
Muutuse mõjusid ilmestab nii eelmine kui ka see aasta. Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) andmetel laastasid möödunud aastal maastikupõlengud Euroopa Liidus üle miljoni hektari maad ehk rohkem kui kunagi varem. Käesoleval aastal põles näiteks Prantsusmaal ainuüksi juulikuu lõpuks üle 91 000 hektari metsa, mis purustas kõik varasemad rekordid. Hispaanias hävitasid leegid aga üle 200 000 hektari loodust. Tulekahjud ohustasid nii Prantsusmaa tuumarakettide kütusetehast kui ka NASA süvakosmose sidekompleksi.
Lisaks tekitas tulekahjude ulatus looduses harvaesinevaid ilmastikunähtusi. Prantsusmaa päästjad seisid esmakordselt silmitsi hiiglasliku tulepilvega. Tohutu kuumus ja eralduvad gaasid tekitasid ettearvamatu kohaliku ilmastikusüsteemi, mis muutis leekide ohjeldamise veelgi keerulisemaks.
Lisaks tuvastasid töö autorid, et Vahemere piirkonna äärmuslikku tuleilma dikteerivad märkimisväärselt Atlandi ookeani kohal toimuvad laiaulatuslikud õhuvoolude muutused. Atlandi ookeani põhjaosa võnkumise ehk NAO negatiivne faas tekitab Lõuna-Euroopasse regulaarselt kuumemaid ja sademevaesemaid suvesid. Andmed näitavad, et viimasest 30 aastast 25-l on ookeaniindeks olnud suvisel ajal negatiivne.
Atlandi ookeani kõrval tõi analüüs esile seose planeedi teisel poolel asuvate Vaikse ookeani hoovustega. Töörühm leidis selge matemaatilise mustri Ibeeria poolsaare loodeosa tuleohu ning El Niño – Lõuna võnkumise vahel. Ilmaajalugu kinnitab, et paljudele Hispaania More ja Portugali rekordilistele põlenguaastatele eelnes vahetult La Niña ilmastikunähtus. Nähtust iseloomustab Vaikse ookeani idaosa pinnavee tavapärasest madalam temperatuur, mille mõjud kanduvad lainetena üle kogu maakera.
Kaugete kliimamustrite lahtimuukimine võib pakkuda edaspidi väärtuslikku eelhoiatust. Ookeani ja atmosfääri koostoimest joonistuvad välja signaalid, mis aitavad ohtlikumaid tulekahjude hooaegu kuude kaupa ette prognoosida. Parem teadlikkus võimaldaks päästeametitel tuua varustuse kriitilistesse piirkondadesse juba enne, kui esimesed sädemed kuivanud pinnasele langevad.
Ekspertide sõnul sunnivad viimaste aastate katastroofid vaatama senistele ohuhinnangutele otsa uue ja kriitilisema pilguga. Giannaros tunnistas, et viimane viisaastak tõestab varasemate prognooside liigset leebust, kuna tulekahjude olemus on pöördumatult muutunud. Tema kolleeg Santín lisas, et temperatuuritõusust juhitud tuleohu kasv kujutab endast vääramatut suundumust, millega tuleb kiiresti kohaneda.
Uuringu autorid soovitavad riikidel siduda tuletõrjevõimekus laiemalt kliimakindla maakasutuse ja targa planeerimisega. Suurkatastroofide ärahoidmiseks peaksid poliitikakujundajad rakendama paindlikke maahooldusstrateegiaid, mis vähendavad metsadesse kuhjunud kütuse hulka ja arvestavad muutunud ökoloogilise reaalsusega.