Tänapäevaste hiiglaslike naftarafineerimistehaste koondumine ja asukohavalik on pikaajaliste riiklike valikute, mitte geograafilise paratamatuse tulemus. Ukraina ja Lähis-Ida konfliktide analüüs näitab, et kunagine mastaabisäästu tagaajamine teeb nüüdisaegse energiataristu vaenutegevusele avatuks ja võiks sundida riike oma julgeolekupõhimõtteid ümber hindama, leiab sisekaitseakadeemia nooremteadur kirjutab Georg-Henri Kaup.
Käesoleva, 2026. aasta esimesel poolel tabasid Ukraina droonirünnakud Vene nafta rafineerimistehaseid 194 korral. Selle tagajärjel rafineeris Venemaa juulis keskmiselt 3,91 miljonit barrelit toornaftat päevas — ligi 1,4 miljonit barrelit vähem kui aasta varem. Viimati rafineeriti Venemaal nii vähe toornaftat 2005. aasta märtsis. Hinnanguliselt suutsid Venemaa rafineerimistehased juulis katta vaid 65 protsenti kodumaisest bensiininõudlusest. Tulemusena keelustasid Vene võimud juulis diiselkütuse ja bensiini ekspordi ning Vene firmad hakkasid bensiini importima India ja Valgevene nafta rafineerimistehastest.
Sarnane muster kordub Iraani-USA sõjas. Iraan hajutas oma drooni- ja raketilöögid üle Pärsia lahe ning tabas ja seiskas kolossaalsed nafta rafineerimistehased neis Araabia riikides, kus asuvad Ameerika sõjaväebaasid: Saudi Araabias (Ras Tanura ja SAMREF), AÜE-s (Ruwais), Bahreinis (Sitra) ja Kuveidis (Mina al-Ahmadi ja Mina Abdullah). Samaaegselt ründasid Iraani toetavad Jeemeni hussiidid saudide nafta rafineerimistehaseid Punase mere kaldal.
Miks saab suurte naftariikide rafineerimisvõimsust nii kergesti halvata? Vastus peitub selles, kus ja miks nafta rafineerimistehased asuvad. Selgub, et see pole ei geograafia ega turuloogika küsimus.
Poliitiline valik, mitte turusignaal
Väidan koos kolme teise teadlasega kirjutatud teadusartiklis, et rafineerimistehaste asukohta kujundab ennekõike poliitiline valik ja ajalooline pärand, mitte geograafia ega turusignaalid. Pakume selle nähtuse kirjeldamiseks välja mõiste “globaalne rafineerimiskaos” (ingl global refining disorder) ning eristame kaht ideaaltüüpi: nn merkantiilset pumpa ja arengusüstalt.
“Merkantiilne pump” (ingl mercantile pump) koondab töötlemisvõimsuse võimu- ja majanduskeskuste lähedale ning veab toornafta kohale ääremaadelt. Nii toimis näiteks Nõukogude Liit, mis rajas 1930. aastatest alates rafineerimistehased valdavalt riigi Euroopa-ossa. Nõukogude Liidus avatud ja tänini töötavast 35 tehasest asub 23 geograafiliselt Euroopas. Samas on enamik Nõukogude naftast pärinenud ajaloo jooksul Aasiast – kuni teise maailmasõjani Bakuust ja alates 1960. aastatest Tjumeni oblastist. Geograafilise Euroopa absoluutsel idapiiril asuv Volga-Uurali piirkond oli Nõukogude Liidu juhtiv naftapuurimispiirkond vaid alla kahe aastakümne.
Kontrast mineviku ja tänapäeva vahel on kõnekas. 1880. aastate alguses töötas tsaariimpeeriumis ligi 200 tänapäeva mõistes üliväikest rafineerimistehast. Neist ligi 99 protsenti asus Bakuus või selle eeslinnades. Linn andis toona peaaegu sama suure osa kogu impeeriumi ja oma kõrghetkel (1901) isegi üle poole kogu maailma toornaftast. Tänapäeval asub Lääne-Siberis Tjumeni oblastis, kust tuleb üle poole Venemaa toornaftast, vaid üks rafineerimistehas. Seegi paikneb enamikust puurkaevudest peaaegu tuhande kilomeetri kaugusel edelas.
Näitame, et vähemalt Vene kontekstis oli “merkantiilse pumba” intellektuaalne isa keemik ja perioodilisussüsteemi looja Dmitri Mendelejev. Ta soovitas juba 19. sajandil kolida rafineerimise Bakuust Venemaa Euroopa-ossa. Ideele oponeeris tugevalt sarileiutaja, Bakuu naftatööstur ja Nobeli preemia asutaja vanem vend Ludvig Nobel. Tema poeg Emanuel rajas muu hulgas hiljem koos Artur Lessneriga Tallinnasse Noblessneri laevatehase.
“Arengusüstal” (ingl developmental syringe) rajab tehased seevastu puurkaevude lähedale. Sellega süstitakse kapitali ja tööjõudu piirkonda, mis jääks muidu esimesest täielikult ja teisest osaliselt ilma. Just seetõttu kasvasid USA More lõunaosariikides Mehhiko lahe põhjarannikul naftapuurkaevude ümber suurlinnad, nagu Houston ja Baton Rouge. Neist kahest ideaaltüübist lähtuvalt analüüsime lisaks Nõukogude Liidule/Venemaale ja USA-le ka Aafrika, Ladina-Ameerika, Lääne-Euroopa ning Pärsia lahe kaasusi.
Mastaap kui nõrkus
Töö üks päevakajalisemaid uudseid ideid on “mastaabi julgeolekustamine”. Kaasaegsed rafineerimistehased on hiiglaslikud, sest suuremahuline töötlemine on mastaabisäästu tõttu odavam. Ent mida suurem on naftarafineerimistehas ja mida kontsentreeritum on riigi rafineerimistööstus, seda haavatavam on see vaenutegevusele. Majanduslik tõhusus muutub kineetilise konflikti korral süsteemseks nõrkuseks ning tehasest saab julgeolekuobjekt, mida tuleb kiivalt kaitsta. Meie hinnangul ongi see praeguse globaalse rafineerimissüsteemi keskne vastuolu. Seda kinnitavad eespool mainitud Venemaa ja Pärsia lahe riikide kaasused.
Kuigi mõlemas konfliktis on sihikul olnud ka naftaterminalid, torujuhtmed ja muu taristu, rõhutame, et rafineerimistehased on teistest naftaobjektidest struktuurselt haavatavamad. Väikseimgi droonikahjustus sunnib enamasti kogu tehase vähemalt nädalaks seiskama, samas kui naftaterminal võib taastuda tundidega.
Muutuste ajastu?
Alates Mendelejevi soovitusest ja Nõukogude plaanimajandusest kuni Pärsia lahe hiigeltehasteni on rafineerimistehaste asukoht ja mastaap ajaloolise poliitilise valiku, mitte geograafilise paratamatuse tulemus. Miks see praegu loeb? Sama poliitiline loogika, mis ehitas tõhususe nimel käputäie hiigeltehaseid, on loonud ka süsteemi, mida suudavad droonid ja raketid vaevata halvata.
Eestile tähendab see, et kütusevaru ja tarneahela tagamine pole enam pelgalt logistika-, vaid eksistentsiaalne julgeolekuküsimus. Balti riikides asub vaid üks naftarafineerimistehas – Orlen Lietuva Leedus, Mažeikiais. Orleni toodetud bensiin ja diiselkütus moodustavad ligikaudu kolm neljandikku Eesti tanklates müüdavast kütusest. Ülejäänud neljandik tuleb Nestelt, kellele kuulub Soome ainus rafineerimistehas Porvoos. Seega jõuab kütus Eesti tanklatesse täpselt sama mudeli kaudu, mille käimasolevad konfliktid praegu proovile panevad.
Uurimuse peamine järeldus on kainestav: kui energeetika geograafiat on kujundanud eelkõige poliitiline valik, saab vana poliitilise korra loodut ka ümber kujundada. Globaalse julgeolekuolukorra tõttu on lähitulevikus status quo jätkumisest isegi tõenäolisem, et nafta rafineerimist detsentraliseeritakse senisest veelgi enam. Aeg näitab, kas maailm liigub tagasi 1880. aastate Bakuu mudeli juurde, kus puurkaevude kõrvale kerkivad sajad väikesed rafineerimistehased.
Teadusartikkel “The global refining disorder: The political geography of crude processing” ilmus ajakirjas Energy Research & Social Science.
