Parkimismaja^[1] (ka parkla või autoparkla)^[1] on ühe- või mitmekorruseline hoone, mis on kavandatud sõiduautode, mootorrataste ja jalgrataste parkimiseks. Parkimismaju kasutatakse peamiselt tiheasustusega linnapiirkondades. Mitmekorruselisi parkimismaju leidub äripiirkondades, kaubanduskeskuste, haiglate, lennujaamade ja ühistranspordisõlmede vahetus läheduses.^[2]

Sõidukite liikumiseks parkimismaja korruste vahel kasutatakse mitmesuguseid lahendusi:

• hoonesisesed kaldteed (kõige levinum lahendus; võivad olla nii sirged kui spiraalsed),
• hoonevälised kaldteed (tavaliselt spiraalse kujuga),
• sõidukiliftid (kasutatakse harva),
• automatiseeritud robotsüsteemid, mis ühendavad kaldtee ja lifti funktsioonid.^[3]

Enamik parkimismaju on eraldiseisvad ehitised, kuid tiheasustusega elamu- ja ärirajoonides on neid hakatud integreerima suurematesse hoonetesse, näiteks korterelamutesse ja büroohoonetesse. Sellistel juhtudel paiknevad parkimiskorrused sageli maa all.

Parkimismajad võimaldavad ruumisäästlikku sõidukite paigutust mitmel korrusel ning pakuvad kaitset ilmastikutingimuste eest. Need sobivad tiheda asustusega linnakeskkonda. Samas kaasnevad parkimismajadega ka mitmed väljakutsed, sealhulgas kõrged ehitus- ja hoolduskulud, võimalikud liiklusummikud sissesõidul ning nähtavuse ja liikumisohutuse probleemid halvasti kavandatud hoonetes. Lisaks võib massiivne betoonehitis mõjutada negatiivselt linnaruumi esteetikat.^[4]

Esimene teadaolev parkimismaja rajati 1901. aastal Londonis. Esimene maa-alune parkimismaja ehitati Barcelonasse 1904. aastal.