Otto Aleksis Reinvald (nime rööpkuju Otto Reinwaldt, (16. juuli (vkj) / 28. juuli 1886 Rakvere – 29. november 1940 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Haridus
Ta lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli 1904 ja Gattšina Reaalkooli täiendusklassi 1905; Darmstadti Tehnikaülikooli elektrotehnika erialal 1912.[1], [2] Akadeemiliselt oli ta Korporatsioon Leola liige.
Töökäik
Alustas tööd õppevaheaegadel Saksamaa firmades, näiteks AEG Frankfurdis ja mujal; Oli 1908–1909 ja 1911–1912 Babenhauseni elektrijaama juhataja; AS Volta Tehaste proovisaali insener ja juhataja 1912–1917; oli viis kuud Saksamaal Berliinis Lichtenbergi jõujaama ehitusel 1912–1913; Viru maakonnavalitsuse tehnikaosakonna juhataja 1918–1921; Tallinna Linna Elektrijaama abidirektor 1935–1937.[1][2]
Tallinna Tehnikaülikoolis 1921–1940: Tallinna Tehnikumi õppejõud (õppeained: elektrivõrgud, elektri mõõtmine, jõusisseseaded, kõrgepingetehnika, elektriraudteed, üldelektrotehnika); mehaanikaosakonna juhataja 1926–1936; tehniliste kursuste lektor 1932–1934; Riikliku Katsekoja elektrotehnilise osakonna juhataja 1923–1940; elektrotehnika erakorraline professor 1937–1940, soojustehnilise laboratooriumi juhataja kohusetäitja 1938–1940; üliõpilaskonna kuraator 1938–1939.[1]
Teadustöö
Tema teadustöö põhiteemad olid elektrimasinate konstruktsioon ja karakteristikud, keemiliste vooluallikate omadused, isolaatorid ja isoleermaterjalid, raadiohäired, elektritariifid ja tariifipoliitika.[2]
Ta avaldas artikleid elektrijõu kasutamisest tööstuses ja põllumajanduses, esimese eestikeelse elektrotehnika õpiku "Üldelektrotehnika" autor (1928).[1][3]
Teaduskorralduslik tegevus
Elektrotehnikaalaste uurimistööde algatajaid ja Eesti elektrijaamade ja -võrkude rajajaid 1920–1930; kaastegev Eesti elektrifitseerimise plaani koostamisel aastaiks 1936–1940; riigi majandusnõukogu erikomisjoni ja Narva hüdroelektrijaama ehituse komisjoni liige ülesandega määrata energiavajadust ja hinnata energiamüügi tulu; osales elektrijaamade generaatorite katsetamisel, Türi raadiosaatja häälestamisel ja käivitamisel; juhendas magistraalliinide projekteerimist. Rahvusliku Jõukomitee juhatuse liige 1938–1940; Insenerikoja elektrisektsiooni ja AS Elektrikeskus juhatuse liige 1939–1940.[1]
Tunnustus
Valiti 13.02.1940 korp! Leola auvilistlaseks.[1]
Viited
- 1 2 3 4 5 6 7 Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2008, lk 360-361
- 1 2 3 Eesti teaduse biograafiline leksikon. Köide 3. Tallinn 2013, lk 1127-1128
- ↑ Reinvald, O. Üldelektrotehnika. Tallinna Tehnikumi ehitusosakonna 1928/29 a. kursus. Tallinn: Tallinna Tehnikum, 1928[alaline kõdulink]