Nihik ehk nihkmõõdik on seade pikkuse, läbimõõdu ja sügavuse mõõtmiseks.^[1] Esimesed nihiku laadsed liugurid pärinevad juba muistsetest aegadest ning vanimad eksemplarid pärinevad Hiina pronksiajast.^[2]

Esimesed nihikud pärinevad Vana-Hiinast umbes 1400 eKr ning need olid valmistatud luust, kivist või sarvest. Aastal 8 pKr lasi Xin dünastia keiser Wang Mang valmistada esimese liugmehhanismiga nihiku, mida kasutati marmori ja ehete mõõtmiseks. See põhines Hani dünastia teaduslikel standarditel.^[3]

Tänapäeval kasutatav Vernieri nihik arendati välja 19. sajandi keskpaigas, põhinedes Prantsuse füüsiku Pierre Vernier tööle, kes leiutas nooniuse skaala 1631. aastal^[4]. See koosneb mõõtejoonlauast ja mõõtejoonlaua peal liigutatava spetsiifilise skaala ehk nooniusega raamist, millel asuvad eri pooltel jalad nii sise kui ka välismõõtude tegemiseks. Sageli leidub mõõtejalgade paigal hoidmiseks liigutataval raamil kinnituskruvi, et vähendada mõõteviga võimalikult palju.

Digitaalne nihik on mõõteseade, mida kasutatakse hariliku Vernieri nihikuga samal eesmärgil. Digitaalne versioon ei kasuta mõõtmiseks traditsioonilist hammaslatt mehhanismi, vaid selle asemel kasutatakse mõõtejalgade vahelise vahemaa mõõtmiseks mahtuvusandurit. Digitaalse nihiku mõõtetulemusi loetakse digitaalselt ekraanilt, millest tuleneb ka nimetus.

Nihikuid kasutatakse väikeste lineaarmõõtmete täpseks mõõtmiseks, sest nende mõõtepiirkond on tavaliselt 125-2500 mm ja need võimaldavad korrektse nooniuse skaala kasutusel 0,1-0,05 millimeetrise täpsusega suurusi mõõta, säilitades resolutsiooni ±0,02 mm.^[5]