TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

Mootorratas (kõnekeeles ka motikas, tsikkel, mototsikkel; van. mototsüklett ja ingliskeelse laensõnana ka baik) on liiklusseaduse^[1] mõistes külghaagisega (ehk külgkorviga) või külghaagiseta kaherattaline mootorsõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 50 cm³ või valmistajakiirus on üle 45 km/h.

Arengumaades kasutatakse väikesekubatuurilisi mootorrattaid põhiliselt soodsa ja kättesaadava transpordivahendina. 58% kõikidest maailma mootorratastest asub Aasia maades. Arenenud riikides loetakse mootorratast luksusesemeks^[viide?] ning see leiab kasutust vaba aja veetmisel, elustiili aksessuaarina või identiteedi sümbolina. Erandi moodustab Ühendkuningriik, kus mootorratas leiab laialt kasutust igapäevase transpordivahendina, sest on teatud olukordades autost praktilisemad ja ökonoomsemad. Levinud mootorratta kasutusviis on motokuller.

Lisaks sellele, et mootorrattasõit on transpordiviis või spordiliik, on sellest saanud omaette subkultuur ja elustiil. Kuigi mootorrattasõit on tegevus, mida enamjaolt harrastatakse üksi, võib ta olla vägagi sotsiaalne: mootorratturitel on tavaliselt tugev kokkuhoidmis- ja kogukonnatunne. Mootorratturid organiseeruvad tihtipeale klubidesse või väheformaalsetesse ühendustesse kas mootorratta tüübi, kasutusviisi (matkamine, mootorrattaehitus, maastikusõit jms), harrastatava spordiala (motokross, võidusõit ringrajal jms) või isiklike tõekspidamiste alusel. Eesti suurim ja vanimmootorratturite ühendus on Motokommuun Biker.ee (alates 2003). Vanima nimetusele pretendeerib ka vanatehnika klubi UNIC, aga see pole puhtakujuline mootorratturite ühendus, vaid ühendab kõiki vanatehnika entusiaste, nende hulgas mootorrattureid.

1938. aastal veeti Eestisse sisse mootorrattaid kahe rattaga 623 tükki kaaluga 77 957 kg 336 600 krooni väärtuses ja mootorrataste küljekorve 11 tükki kaaluga 700 kg 3181 krooni väärtuses.^[2] 1. jaanuaril 1940 oli Eestis 3607 mootorratast, sealhulgas 20 Eestis valmistatut.^[3]