Film põhineb Moskva kirjaniku Vladimir Sanini jutustuse "Lõbusate robinsonide saar" motiividel. Sanini jutustuse alusel oli varem valminud ekraniseering ka Volgogradi telestuudios. Kuna sel ajal kehtinud seaduse järgi oli lubatud kasutada vene keeles ilmunud originaalteoseid tõlkimiseks ja avaldamiseks ilma autoritelt luba küsimata ja neid honoreerimata, ei võtnud Eesti Telefilm Vladimir Saniniga jutustuse ekraniseerimiseks kontakti.^[1]

Filmi stsenaristid olid Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik. See oli nende esimene ühine stsenaarium. Samuti oli film Sulev Nõmmiku režissööridebüüt. Filmi esimene ideekavand kandis pealkirja "Somnolentsia ehk unetute meeste uniseks muutumine saladuslikul saarel või vastupidi".^[1] Stsenaariumit kirjutades ei lähtunud Vetemaa ja Nõmmik jutustuse algsetest tegelaskujudest, vaid filmi valitud eesti parimate komöödianäitlejate ja lavakuulsuste tüpaažidest. Stsenaariumi täiendati võtete käigus tekkinud inspiratsiooni mõjul mitu korda. Pärast esilinastust sai film küll palju kriitikat, kuid hiljem sai sellest kultusfilm ja dialoogidest pärit fraasid on kasutusel tänapäevalgi.^[2]

Film "Mehed ei nuta" filmiti põhiliselt 1968. aastal Muhu saare lähedal Kõinastu laiul. Laiul asus sündmustiku keskmes olev mahajäetud talu. Kõinastu talukohta soovitasid filmitegijatele Koguva küla inimesed, kui nad kuulsid, et otsitakse sobivat võttepaika. Kõinastu laid on Koguvast hästi näha ja sinna on võimalik läbi madala vee kõndida, mõõna ajal saab laiule isegi kuiva jalaga. Võttegrupi paarikümneliikmeline seltskond elas Koguva külas kohaliku legendaarse külamehe Nuka-Ärni juures.^[3] Sanatooriumistseenid filmiti Narva-Jõesuus. Lisaks tehti võtteid Pärnu rannas ja Varblas, kus filmiti loo alguses paadi peale minekut.^[4]

Filmis oma kallimale (Marika Merilo) luulet lugev Priidik (Priit Peramets) näib arukam kui teised üksikule saarele sattunud hüpohondrikud ja veidrikud. Jääb mulje, et tekstid on poisi enda kirjutatud. Tegelikult pärinevad need Aleksander Suumani luulekogudest "Oh seda inimest" (1963) ja "Krähmukirjad" (1966). Kriitikud mainisid, et filmi kontekstis on need luuletused naljakad, kuid ei ole süžees olulised. Tegu on lihtsalt lüüriliste vaheklippidega, et järgnev koomika elavamalt mõjuks.^[1]

Ülo Vinteri loodud originaalmuusika sai kriitikutelt kiita, see andvat filmile „poole juurde“. Laul "Ei meelest läe mul iial" valiti 2016. aastal ka Eesti populaarseimate merelaulude hulka.^[5]

Filmi alguses esitab Kalju Karask "saarel" unetutele Rodolfo aariat Giacomo Puccini ooperist "Boheem" ning filmi lõpus kurvalt trellide taga istudes laulab ta Cavaradossi surmaeelset aariat Puccini ooperist "Tosca". Lisaks on kasutatud filmis järgmiste autorite muusikat: Franz von Suppé (Helmut Vaagi tegelaskuju rannajooksul), Franz Schubert (Ants Lauteri tegelaskuju lilli korjamas), Frederic Chopin (Ervin Abeli tegelaskuju veeprotseduuridel sanatooriumis) ja Modest Mussorgski.^[6]

Vetemaa ja Nõmmiku koostöös valmisid hiljem filmid "Noor pensionär" ja "Siin me oleme!", mis kuuluvad samuti eesti komöödiaklassikasse.

Aastal 2021 jõudis publiku ette filmi "Mehed ei nuta" ainetel Gerda Kordemetsa lavastus "Professor sai värske õhu mürgituse".^[7]