Hugo Jakob Kuusner (19. märts 1887 Pärnu – 23. märts 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti advokaat, poliitik ja omavalitsustegelane. Ta oli aastatel 1918–1919 Pärnu linnapea, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Eesti Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni liige.[1][2]
Kuusner luges 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele".[3][4][5]
Elulugu
Kuusner sündis Pärnus jõukamas linnaperes. Ta õppis Pärnu gümnaasiumis ning töötas noorena mõnda aega Soomes koduõpetajana. Seejärel õppis ta õigusteadust Peterburis ja Kiievis ning lõpetas 1912. aastal Kiievi ülikooli õigusteaduse osakonna.[6][7]
Koolipõlves kuulus Kuusner põrandaaluse õpilasühingu "Taim" asutajate hulka. Kiievis aitas ta rajada kohalikku Eesti seltsi.[6] Pärast ülikooli lõpetamist tegutses ta juristina Riias ja hiljem Pärnus.[7][6]
Poliitiline tegevus
Pärast Veebruarirevolutsiooni valiti Kuusner 1917. aastal Pärnu linnanõunikuks ja Maapäeva liikmeks.[6][2] Ta kuulus Eesti Rahvaerakonda ning oli hiljem Asutava Kogu liige.[1][8]
Kuusner osales ka Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni töös. Õigusteadlaste hulgas, kes tegutsesid Asutava Kogu põhiseaduskomisjonis, olid teiste seas Jaan Poska, Otto Strandman, Kaarel Parts, Lui Olesk, Peeter Ruubel, Jaan Teemant, Ado Anderkopp ja Hugo Kuusner.[9]
Aastatel 1918–1919 oli Kuusner Pärnu linnapea.[2] Ta oli ka Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige.[10]
Eesti Vabariigi väljakuulutamine Pärnus
18. jaanuaril 1918 arreteerisid bolševikud Kuusneri, kuid tal õnnestus vangistusest vabaneda abikaasa Marta Kuusneri tegutsemise tulemusel.[2] Seejärel osales ta Tallinnas Estonia teatrimajas peetud salakoosolekul, kus arutati poliitilist olukorda ja tutvustati vastvalminud iseseisvusmanifesti.[2]
Pärast koosolekut sõitis Kuusner tagasi Pärnusse. 23. veebruaril 1918 tõi Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop talle Pärnusse iseseisvusmanifesti teksti. Manifest oli peidetud kalossi voodri vahele. Tekst trükiti Aleksander Jürvetsoni trükikojas ning õhtul kogunes rahvas Endla teatri ette.[3][4]
23. veebruaril 1918 kell 20.00 luges Kuusner Endla teatri rõdult rahvale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Teatrihoonele heisati sinimustvalge lipp, kõlasid püssipaugud ja lauldi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".[3][4]
24. veebruaril 1918 koostati Pärnu linnavalitsuses akt Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta. Samal päeval toimus Pärnus paraad ning Tallinnas moodustati Eesti Ajutine Valitsus.[4]
Saksa okupatsiooni aeg
Pärast Saksa okupatsiooni algust teatas Kuusner Maapäeva liikmena Saksa okupatsioonivõimule, et Eesti on ennast iseseisvaks vabariigiks kuulutanud. 6. märtsil 1918 arreteerisid Saksa võimud ta. Kuusner oli seejärel seitse ja pool kuud vangistuses ja koduarestis.[2][6]
Hilisem tegevus
Pärast vabanemist jätkas Kuusner avalikku tegevust. Ta oli Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal ning Pärnu linnapea.[6] Aastatel 1923–1928 oli ta Postimehe Pärnu väljaande toimetaja.[6] 1930. aastate keskpaigani tegutses ta vandeadvokaadina.[6]
Kuusner pidas Eesti Vabariigi väljakuulutamise Pärnu sündmuse vähest esiletõstmist ebaõiglaseks. 23. veebruaril 1928 avaldas ta Pärnu Postimehes artikli, milles kirjeldas iseseisvuse väljakuulutamist Pärnus.[2][11]
Alates 1936. aastast saatis Kuusner korduvalt märgukirju, milles ta taotles Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., mitte 24. veebruaril. Tema seisukoht tugines Pärnusse toodud manifesti varasemale tekstile ja 23. veebruaril 1918 toimunud avalikule ettelugemisele.[2]
16. juunil 1933 mõistis Viljandi-Pärnu rahukogu Kuusneri ametialase süüteo eest 1,5 aastaks vangiroodu. Pärast seda loobus ta poliitikast ja advokaadipraksisest ning tegeles aiandusega.[12][6]
Represseerimine ja surm
14. juunil 1941 arreteeris NKVD Kuusneri ja küüditas ta koos perekonnaga Siberisse.[10][2] Kuusner suri 23. märtsil 1942 Sevurallagi vangilaagris Sosvas Sverdlovski oblastis.[10][1]
Isiklikku
Kuusner oli abielus Marta Kuusneriga. Marta Kuusner oli Naiskodukaitse ja skautluse tegelane ning suri 1942. aastal asumisel.[10]
Mälestuse jäädvustamine
Pärnus Iseseisvuse väljakul asub Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument, mis kujutab Endla teatri ajaloolist rõdu, millelt Hugo Kuusner 23. veebruaril 1918 manifesti ette luges.[4]
Pärnus toimub 23. veebruaril traditsiooniliselt iseseisvusmanifesti ettelugemine.[5] 2019. aastal süüdati Asutava Kogu 100. aastapäeva puhul Kuusneri sünnikodu juures Pärnus Karja tänav 14 austusküünal.[1]
Kuusneri ning endiste Pärnu linnapeade Oskar Kase ja Priit Suve mälestuseks on Pärnu Alevi kalmistule püstitatud mälestuskivi.[13]
Tunnustus
- 1929 – III järgu Kotkaristi teenetemärk; Kuusner ei võtnud seda vastu.[2][6]
Viited
- 1 2 3 4 Urmas Saard (3. aprill 2019). "Hugo Kuusneri mälestuseks süüdatakse austusküünal". Külauudised. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Juhan Kubu (20. veebruar 2013). "Tuntud ja tundmatu Hugo Kuusner". Pärnu Postimees. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 3 "1918". Meie parlament ja aeg. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 3 4 5 "Kas teadsid? Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn". Visit Pärnu. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 "Pärnus kanti ette iseseisvusmanifest". ERR. 23. veebruar 2017. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "Kes oli iseseisvuse väljakuulutaja Hugo Kuusner?". Koiduaeg. 23. veebruar 2026. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 "Wannutatud adwokadi abi Hugo Kuusner". Päewaleht. 29. detsember 1912. Vaadatud 6. juulil 2026.
- ↑ "Asutav Kogu 100 – Riigikogu 100". EV100. Vaadatud 6. juulil 2026.
- ↑ "Õigusteadlased Asutava Kogu põhiseaduse komisjonis". Eesti Advokatuur. Vaadatud 6. juulil 2026.
- 1 2 3 4 "K". Okupatsioonide Muuseum / Memento. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2022. Vaadatud 6. juulil 2026.
- ↑ "Eesti Vabariigi väljakuulutamine Pärnus". Pärnu Postimees. 24. veebruar 1928. Vaadatud 6. juulil 2026.
- ↑ "Hugo Kuusner 1½ aastaks kinni". Vaba Maa. 18. juuni 1933. Lk 8.
{{netiviide}}: parameeter|vaadatud=nõuab parameetrit|url=(juhend); puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ "Hugo Kuusner". Kalmistud.ee. Vaadatud 6. juulil 2026.