Helgi Vihma (sünninimi Helgi Stamberg; 5. juuni 1931 Tartu – 12. oktoober 2025) oli eesti keeleteadlane ja kultuuriloolane.[1]
Ta lõpetas 1957. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal.[1]
Looming
Helgi Vihma uuris Muhu murrakut (diplomitöö sellest 1957)[1] ning kirjutas artikleid leksikoloogiast ja leksikograafiast. Ta osales Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu koostamisel. Aastast 1970 oli tema peamiseks uurimisteemaks Johannes Aaviku elulugu ja keeleuuendus. Ta asutas 1992. aastal Johannes Aaviku Seltsi.
Tunnustus
Helgi Vihma oli Johannes Aaviku Seltsi auliige. 2024. aastal avati Kuressaares Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi aias Helgi Vihma tänupink, avamisele eelnes Helgi Vihma elutöö teemaline konverents.[2]
Teoseid
- 1990 "Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus"
- 1994 "Kataloogitermineid: eesti-inglise-saksa-soome-vene. Raamatukogusõnastik I" (koos Ivi Piibelehega)
- 2000 "Johannes Aavik ja keeleuuendus: Bibliograafia 1901–1996"
Isiklikku
Tema poeg on Ülo Vihma ja tütar on Sirje Normet.
Viited
- 1 2 3 "Helgi Vihma 5. VI 1931 – 12. X 2025". Sirp. 17. oktoober 2025. Vaadatud 17. oktoobril 2025.
- ↑ Sirje Vihma-Normet, "Aiakonverents ja tänupink Helgi Vihmale", Eesti Elu, 20. august 2024 (vaadatud 09.03.2026)
Välislingid
- "Helgi Vihma", Eesti entsüklopeedia
- Sirje Vihma-Normet, "Aiakonverents ja tänupink Helgi Vihmale", Eesti Elu, 20. august 2024
- Erika Klaats, "Johannes Aavik viimistles emakeelt", Maaleht, 7. detsember 2000
- "Helgi Vihma ja Johannes Aavik", raadiosaade sarjas "Keelekõrv", toimetaja Maris Johannes, Vikerraadio, 27. november 2010 (pikkus 30 minutit)