TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

Els-Reet Himma (sünninimi Els-Reet Uusväli; 23. jaanuar 1940 Tallinn – 7. mai 2025) oli eesti laulja.

Poolsada aastat varietee- ja džässilavadel esinenud Els Himmat peetakse esimeseks Eesti džässlauljatariks, sest just selles žanris avanes tema haruldane hääletämber.^[1]

Himma oli esimesi lauljaid, kes hakkas Eestis tutvustama bossanoovat, mille ühe meeldejääva näitena oli tema repertuaaris laul "Tütarlaps Ipanemast".^[2]^[3]

Elukäik

Els Himma saavutas rahvusvahelise taseme laulmises iseõppimise teel. 1962. aastal alustas ta lauljakarjääri ansambli Kevad solistina, mis tegutses Ahto Veerme juhtimisel Tallinna restoranis Kevad.

1965. aasta 31. detsembril toimus Tallinnas Eesti Raadio korraldatud võistluskontsert, kus Els Himma pälvis tähelepanu kahe menuka laulu esitajana: Uno Naissoo laul "Must mees" võitis kutseliste muusikute žüriilt peaauhinna ning koos Eri Klasi, Kalju Terasmaa ja Uno Loobiga esitatud Felix Mandre laul "See on hea" sai publikult kolmanda koha preemia. (Mõlema loo sõnade autor oli Heldur Karmo.)^[4]^[5]

1960. aastate lõpus esines Himma ETV populaarses telesaates "Horoskoop".^[6] Sündisid ka Himma duetid mitme meeslauljaga, näiteks koos Kalju Terasmaaga laulis ta tuntuks laulu "Igaühe jaoks on kuskil keegi…".^[7] Järgnes töö Riikliku Filharmoonia solistina.^[8]

1970. aastal jõudis müügile vinüülplaat "Tõnu Naissoo trio, Els Himma ja Avo Joala" (Melodija, 1970), kus kõlas Els Himma esituses Eugen Feliciuse laul "Tule ikka [mu rõõmude juurde]" (sõnade autor Paul-Eerik Rummo).^[9]

Aastatel 1971–1991 töötas ta varieteeartistina ning esines Viru varietee, baar-varietee Tallinn (Harju tänaval), restorani Tallinn ja Olümpia hotelli varieteeprogrammides. Juba sel perioodil hakkas ta mõnele kaverloole ka ise eestikeelseid laulusõnu kirjutama.^[1]^[10] Lavalise liikumise alal juhendasid varieteedes teda Inge Põder, Mait Agu, Ago-Endrik Kerge ja Vjatšeslav Maimussov.^[11]

1975. aastal esines Himma ühes NSV Liidu Kesktelevisiooni jaoks tehtud telesaates, mis pälvis Moskva Music Halli loometöötajate tähelepanu, nii et ta kutsuti pooleks aastaks sealsetele kontsertidele esinema ning laulu ja liikumise alal täiendkoolitust saama.^[12]

1970. aastate lõpul tegi Himma ajaga kaasas käies oma repertuaaris tõhusaks osutunud kannapöörde: kaverdas diskorütmi laulu "Mis värvi on armastus" ning hakkas eesti keeles esitama lääne klubimuusikas ilma teinud Gloria Gaynori ja Eart, Wind & Fire'i hitte.^[13]

1982. aastal mängis ta naispeaosa – lauljatar Katrin Pruuni – Peeter Urbla muusikalises mängufilmis "Šlaager".^[14]

Alates 1991. aastast oli ta vabakutseline laulja.

Looming

Els Himmat on nimetatud tõeliselt säravaks staariks, kes võlus publikut nii erilise naiseliku ilu kui ka sensuaalse lavasarmiga. Esile on tõstetud tema sügavat tundeküllast häält, millele lisandusid intellektuaalse muusika mõtestamisele kaasa aidanud laialdased teadmised kultuurist ja elust.^[2]^[3]

Himma tegi tihedat koostööd helilooja ja juhtiva džässmuusiku Uno Naissooga, kes kirjutas talle ka mitu laulu, nende hulgas Himma esituses populaarseks lauldud ballaadi "Neil päevil polnud algust". Sageli esitas ta džässi koos Raivo Tammiku trio või Helmut Aniko ansambliga.^[11] Eesti Televisioonis esines ta peamiselt Kustas Kikerpuu ansambli, Emil Laansoo ansambli ja Jaan Kumani ansambli saatel.^[15] Els Himma on meenutanud, et juba lapsepõlves oli üks tema lemmikmuusikakollektiive bigbänd Mickeys, kelle solistina ta ise hiljem samuti laulis. Hiljem õnnestus tal esineda Leipzigi, Soome, Moskva ja Läti raadio bigbändidega, ja Eddie Rosneri džässorkestriga, mis oli tollal maailmakuulus. Ta laulis ka Aleksander Rjabovi Stringorkestri, Tõnu Naissoo trio ja veel paljude instrumentaalansamblite solistina.^[16]

Ta astus üles paljudel džässifestivalidel Tallinnas, Riias, Leningradis, Chișinăus, Soomes, Thbilisis (laureaat) jne.

Ta oli mitmel aastal "Eesti laulu" žürii liige ning paar korda ka rahvusvahelise "Eurovisiooni" lauluvõistluse Eesti žüriis.^[11]

2010. aastal ilmus Els Himma esitatud lauludega CD-album "Millest sa elad ja hingad?".^[17]

2000. ja 2010. aastatel esines ta sageli džässiklubides mitme instrumentaaltrio (nt Marko Naissoo – Tiit Lauk – Taivo Sillar; Avo Joala – Tiit Lauk – Marko Naissoo jne) ja muude džässikoosluste laulusolistina.^[11] Koostööd noorema põlve džässmuusikutega nautis ta eriti džässiklubis Philly Joe’s: "Mul on olnud seal võimalik laulda taas mõnusaid vanu lugusid. Avastada, mis mõju on ilusal harmoonial, meloodial ja loomulikul fraseerimisel koosmängus heade muusikutega ..."^[11]

Tema viimased esinemised suurtel lavadel olid "Horoskoobi" 50. aastapäeva kontsertidel sügisel 2018, lavakaaslasteks Heidy Tamme, Anne Velli, Voldemar Kuslap, Andres Ots ja Ivo Linna. Hiljem astus ta üles paaril väiksemal kinnise seltskonna üritusel.^[18]

Filmid

Els Himma esines laulva näitlejana mitmes mängu- ja muusikafilmis:

"Must habe tahab teada" (1967),
"Uksed" (1969),
"Varastati Vana Toomas" (1970),
"Šlaager" (1982) ja
"Ükssarvik" (2019).

Lisaks mängis ta telemängufilmides

"Suletud ring" (1983) – Inga Johnson ja
"Võõra nime all" (1984) – lauljanna.

Tema lauldud laule võib kuulda ka filmides

"Meloodia 66" (1966),
"Meloodia 67" (1967),
"Vana Toomas kõike teab" (1967),
"Heeringaöö" (1968),
"Teenindamine restoranis" (1970),
"Rõõm, muusika ja meri" (1980) ja
"Sülita mulle näkku" (2023).^[19]

Repertuaar

Els Himma repertuaari kuulusid eelistatult talle iseloomulikud sensuaalsed ja mõtisklevad džässpalad ja ballaadid, millega sai väljendada tunnete sügavust. Ta esitas ka estraadi- ja diskomuusikat ning rahvalikke laule,^[11] lisaks katsetas ta muusikalist mitmekesisust otsides veel rokilugude, Piazzolla muusika ja Argentina tangodega.^[20]

Ta on esitanud ka mustlasromansse ja sürrealistlike sugemetega ambient-muusikat.^[11]

Populaarsemaid laule

"Millest sa elad ja hingad" (Charles Fox / Vally Ojavere)
"Neil päevil polnud algust" (Uno Naissoo / Heldur Karmo)
"Tütarlaps Ipanemast" (Antônio Carlos Jobim / Heldur Karmo)
"Must mees" (Uno Naissoo / Heldur Karmo)
"Su ehteks ma ei saa" (Clifton Davis)
"Võõrsil" ("Janu") (Antônio Carlos Jobim / Heldur Karmo)
"Windy" (Ruthann Friedman / Heldur Karmo)

"See on hea" (Felix Mandre / Heldur Karmo)
"Raud on kõva" (Lasse Mårtenson / Kustas Kikerpuu)
"See tunne pole uus" (Benny Andersson / Vally Ojavere)
"Kailakee-kailakoo" (M. ja G. Capuano ja Mike Shepstone / Heldur Karmo)
"Ootama peab" (Rein Rannap / Ott Arder)
"Üksinduse aeg" (Rein Rannap / Ott Arder)
"Laulan vihma käes" ("Lauljad vihmas") (Nacio Herb Brown / Heldur Karmo)

"Mäel" (Gus Cannon)
"Kevad on käes" (Kustas Kikerpuu / Kustas Kikerpuu)
"Mis värvi on armastus" (Arne Oit / Heldur Karmo)
"Maestro" (Stevie Wonder)
"Lahku me ei läe" (Carole King / Vally Ojavere)
"Kesköö" (Anargyros Koulouris / Heldur Karmo)
"Ei sa ole see kes näid" (Uno Naissoo / Heldur Karmo)

Tunnustus

2020 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[21]

Elulooraamat

Silver Kuusik. "Millest sa elad ja hingad. Els Himma laval ja elus". Tallinn: Hea Lugu, 2025

Isiklikku

Els Himma oli pärit suurest perest, tema emal oli kaheksa last.^[1] Tema vend oli organist Rolf Uusväli, kelle loomingu säilitamise ja elulooraamatu koostamisega Himma innukalt tegeles (raamat "Orelikunstnik Rolf Uusväli" ilmus tema kogutud materjalide põhjal 2017. aastal Virve Normeti kirjatööna).^[22]

Els Himma oli abielus džässmuusiku ja -laulja Lembit Himmaga (1931–2022), kelle õhutusel Els džässi laulma hakkaski.^[23] Neil on kaks tütart, kellest Nancy Himma on laulja ja Helen Himma elab Rootsis. Mehe truudusetus lõhkus aga aegsasti abielu ning 1970.–1980. aastatel oli Elsu elukaaslane kirjanik Mihkel Mutt.^[24]^[13]

Üks Els Himma lähedasemaid sõbrannasid oli Vally Ojavere, kes on nii Himma firmamärgiks saanud laulu "Millest sa elad ja hingad" kui ka veel paljude Himma repertuaari kuulunud laulude eestikeelsete sõnade autor.^[13]

Els Himma on maetud Tallinna Siselinna kalmistule vend Rolf Uusvälja ning vanemate Elsa ja Artur Uusvälja kõrvale.^[13]