Eesti Rahvuspartei (ERP) oli linnavendade organisatsioon Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis aastatel 1969–1970. ERP põhikirja järgi oli tegemist illegaalse erakonnaga, mille sihiks oli taastada iseseisev Eesti. Tegelikult piirdus erakonna tegevus selle asutajate Villu Saartsi ja Raivo Mõttuse kirjavahetusega.
Ajalugu
Idee autor oli Villu Saarts (1942–2008). 1965. aastal karistati teda "kuritegeliku huligaansuse" eest kolmeaastase vabadusekaotusega, mille ta kandis Tallinnas asunud üldrežiimiga vangilaagris. KGB toimikute järgi pakkusid Saartsile huvi ka fašistlikud ja neonatslikud liikumised ning ta plaanis Hitleri eeskujul kirjutada vangistuses Nõukogude režiimi kritiseeriva raamatu. Vangistuses leidis Saarts poliitilise mõttekaaslase Raivo Mõttuse (sündinud 1944). Vabanedes kavatsesid nad moodustada organisatsiooni nimega Eesti Rahvuspartei.[1]
1968. aastal vabastati nad mõlemad vangilaagrist. Kuna Mõttus viibis administratiivjärelevalve all, said nad sidet pidada üksnes kirja teel. Konspiratsiooni huvides kasutati varjunimesid.[1] Villu Saarts: "Teeme nii, et nüüdsest peale oled Sina Müller ja mina Kroon. Oma õiged nimed jätame teiste ees saladusse." Saarts võttis endale varjunimeks V. Kroon ja auastmeks kindralmajori, Mõttuse varjunimeks sai R. Müller ja auastmeks ooberst. Villu Saarts: "Sul on õigus oma meestele auastmeid jagada kuni kapteni aukraadini (kapten kaasa arvatud). Vanemohvitserid nimetan ametisse mina."[viide?]
Eesti Rahvuspartei põhikiri algas sõnadega: "ERP on organiseeritud 1. III 1969 kindralmajor V. Krooni poolt." Partei eesmärgiks seati relvastatud ülestõusu organiseerimine Eesti vabastamiseks võõramaisest ikkest ja iseseisva Eesti riigi loomine. Eesti Rahvuspartei oli põhikirja kohaselt illegaalne partei, kus kehtis sõjaväeline kord. Partei üldjuht oli kindralmajor V. Kroon. Käskkirjaga nr 3 – 3. märtsist 1969 nimetas kindralmajor V. Kroon ERP Tallinna osakonna juhiks ooberst R. Mülleri.[1]
Partei tegevus piirdus peamiselt kirjavahetusega Saartsi ja Mõttuse vahel, kuni viimase kutsumiseni Nõukogude armee ajateenistusse detsembris 1969. Oma kirjades tutvustas Saarts oma ideid ja andis instruktsioone. Mõttus piirdus üksnes kommentaaridega ühe või teise küsimuse kohta.[1]
3. augustil 1970 arreteeris KGB Villu Saartsi ning tema ja Mõttuse vastu algatati kriminaalasi. Raivo Mõttuse elukoha läbiotsimisel Tallinnas aadressil Taara tänav 21a leiti palju partei materjale ning Saartsi ja Mõttuse kirjavahetus. Kirjavahetus koosnes peamiselt Saartsi juhenditest Mõttusele. Selle alusel mõisteti Villu Saarts 24. novembril 1970 neljaks aastaks ja kuueks kuuks vangilaagrisse. Raivo Mõttus vabastati kriminaalvastutusest "puhtsüdamliku" ülestunnistuse ja ajateenimise tõttu Nõukogude armees.[1]
Tagajärjed
Villu Saartsi korraldatud ERP oli üks viimased noorterühmituste vastupanuorganisatsiooniga ja selle purustamisega lõppes põrandaaluste noorterühmituste ajastu Eestis. Hilisemad põrandaalused organisatsioonid, näiteks Eesti Demokraatlik Liikumine, ületasid ERP-d tunduvalt nii poliitilise mõtte kui ka tegutsemismeetodite taseme poolest.[1]
Vastupanutegevust Eesti NSV-s uurinud Viktor Niitsoo arvas, et Saartsi tegevus ei väärinud vastavat KGB reaktsiooni:
„Villu Saartsi moodustatud Eesti Rahvuspartei (ERP) juhtum tundub olevat tšekistide poolt kunstlikult kokkuseatud kriminaalasi. Tegelikult ei olnud mingit organisatsiooni ega vaenutegevust, mis oleks mahtunud nõukogudevastase organisatsiooni ja propaganda paragrahvi raamidesse. Ilmselt oli Eesti NSV KGB juhtidele vajalik näidata aktiivsust Moskva ülemuste silmis, et sel viisil õigustada oma olemasolu vajalikkust ja koosseisude suurust.“
– Viktor Niitsoo, "Vastupanu 1955–1985", lk 70
Vaata ka
Viited
- 1 2 3 4 5 6 Niitsoo, Viktor (1997). Vastupanu 1955–1985 (PDF). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 68–72.