Alexander Cellarius (2. veebruar 1898 Troitsk, Orenburgi kubermang, Venemaa – 5. juuli 1979^[viide?]) oli Saksa sõjaväelane, sõjaväeluure Abwehri esindaja Soomes ja Eestis Teise maailmasõja ajal.

Alexander Cellarius oli alates septembrist 1939 Saksa mereväeatašee abi Helsingis ja Tallinnas. Talvesõja alguses kolis osa Saksa atašee kantseleist püsivalt Tallinna. Pärast seda, kui Eesti annekteeriti ja okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel, naasis ta Saksa saatkonda Helsingis.

Aastatel 1939–1941 juhtis Cellarius Abwehri teenistust Kriegsorganisation Finnland/Estland (KO Finnland), kus ta kuulus Saksamaa Riigi Julgeoleku Peaameti ja Abwehri ühendatud luurekeskusse Sonderkommando Nord.

Cellarius määrati juulis 1941 moodustatud Abwehrnebenstelle Revali juhiks^[1] ning ta juhtis Erna dessante juulis 1941 Eesti põhjarannikule (Salmistu ja Kunda)^[2] ja septembris 1941 Muhumaale^[3].

1942. aastal ülendati Cellarius fregatikapteniks (kaptenleitnandiks), 1944. aastal taganes ta koos Saksa vägedega ning sattus hiljem liitlasvägede sõjavangi.

Pärast Teist maailmasõda töötas mõnda aega Saksa Liitvabariigi välisluureameti (Bundesnachrichtendienst, BND) nõunikuna.

• 1937 Kotkaristi IV klassi teenetemärk^[4]

• Sondergruppe Cellarius

• Salajane, täiesti salajane.., Kultuur ja Elu
• Toomas Kümmel Võitjate tõde Saaremaa lahingutest, Eesti Päevaleht, 1. november 2003
• Toomas Hellat ja KGB, Tuna, 1998/1
• Sonderkommando Nord