| 1984. aasta suveolümpiamängud | |||
| 28. juulist - 12. augustini | |||
| Korraldaja | |||
| <: Moskva 1980 | Seoul 1988 :> | ||
1984. aasta suveolümpiamängud olid XXIII nüüdisaegsed olümpiamängud, mis toimusid 28. juulist 12. augustini 1984 Los Angeleses.
See oli teine kord, kui Los Angeles võõrustas mänge, esimene toimus 1932. aastal.[1] California oli ametisoleva USA presidendi Ronald Reagani koduosariik, kes avas ametlikult mängud. Need olid esimesed suveolümpiamängud ROK-i presidendi Juan Antonio Samaranchi ajal.
1984. aasta mänge boikoteerisid neliteist idabloki riiki, sealhulgas Nõukogude Liit ja Ida-Saksamaa, vastuseks Ameerika juhitud 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude boikoteerimisele protestiks Nõukogude Liidu sissetungi vastu Afganistani; Rumeenia oli ainus idaplokiga liitunud riik, kes otsustas mängudel osaleda. Albaania, Iraan, Liibüa ja Ülem-Volta otsustasid samuti mänge boikoteerida, kuid muudel põhjustel.
Vaatamata sellele, et boikoti tõttu oli teatud spordialadel osalejate arv vähenenud, osales 1984. aasta mängudel 140 riiklikku olümpiakomiteed, mis oli tol ajal rekordarv. Ameerika Ühendriigid[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More võitsid enim kuldmedaleid ja üldarvestuses medaleid, järgnesid Rumeenia ja Lääne-Saksamaa.
1984. aasta suveolümpiamänge peetakse laialdaselt rahaliselt kõige edukamateks tänapäevasteks olümpiamängudeks, mis on eeskujuks olümpiamängude korraldamisel. Tänu madalatele ehituskuludele, olemasoleva spordiinfrastruktuuri kasutamisele ja erasektori ettevõtete rahastamisele teenisid 1984. aasta mängud üle 250 miljoni USA[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More dollari suuruse kasumi.
18. juulil 2009 toimus Los Angelese memoriaalkolosseumis 1984. aasta mängude 25. aastapäeva tähistamine. Pidu hõlmas endise Los Angelese olümpiamängude korralduskomitee presidendi Peter Ueberrothi kõnet, lühikest taaslavastust filmist „Lendav Rocketman“, enam kui 35 (peamiselt Lõuna-Californias asuva) 1984. aasta kuldmedalivõitja esitlemist (mis oli osa saate „Tseremooniad“ produtsendi David Wolperi algsetest 1984. aasta plaanidest) ning olümpiakatla uut valgustust.
Los Angeles võõrustab 2028. aastal suveolümpiamänge kolmandat korda, saades Londoni ja Pariisi järel kolmandaks linnaks maailmas, mis seda teeb.[2]
McDonald's tegi olümpiamängude kohta müügikampaania "If the US Wins, You Win", kus iga USA[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More võidetud kuldmedali eest sai Big Maci, iga hõbemedali eest friikartulid ja iga pronksmedali eest Coca-Cola.
Olümpiamängude korraldajaks kandideerimine
1932. aastal peeti Los Angeleses X nüüdisaegsed olümpiamängud. Uuesti kandideerimist alustati 1947. aastal, kui sooviti endale XV mängude korraldamisõigust. Kandideeriti ka 1956, 1960, 1976 ja 1980. aasta olümpiamängude läbiviimisele, kuid edutult. 1984. aasta mängude õigusi soovisid USA-st lisaks Los Angelesele ka Atlanta, Boston, Chicago, Detroit, New Orleans ja New York. USA[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More olümpiakomitee valis nende seast Los Angelese, kes edestas viimases hääletusvoorus New Yorki 55:39. Teistest linnadest avaldasid soovi olümpiavõistlusi läbi viia Brüssel, Montreal, Teheran ja Er-Rijad (Saudi Araabia). Ametliku tähtaja (31. oktoober 1977) lõppedes oli siiski jäänud ainsa kandideerijana Los Angeles. Sellekohane põhimõtteline otsus võeti vastu 18. mail 1978. aastal Ateenas ROK-i 80. istungjärgul. Ametliku olümpialinna staatuse sai Los Angeles ROK-i salajase, kirja teel toimunud hääletuse tulemusena (74:3) 7. oktoobril 1978.
Olümpiaareenid
Olümpiamängude peaareeniks oli Memorial Colosseum (= Coliseum), ehitatud 1921–1923, istekohti 92 516. Peaareenil toimusid ava- ja lõputseremoonia ning kergejõustikuvõistlused.
Muud võistluspaigad:
- Albert Gersten Pavilion, Loyola-Marymount University (4500 istekohta) – tõstmine
- Runnels Memorial Pool, Pepperdine University, Malibu (5000) – veepall
- Edwin W. Payley Pavilion, UCLA (10 800) – võimlemine
- Los Angelese Memorial Sports Arena (16 350) – poks
- Eagles' Nest Arena, California State University Los Angeles (4300) – judo
- Long Beach Convention Center (12 000) – võrkpall, vehklemine
- Anaheim Convention Center, Orange'i maakond (7000) – maadlus
- Titan Gymnasium, California State University Fullerton (3300) – käsipall
- Coto de Caza, Orange'i maakond (7700) – moodne viievõistlus
- Weingart Stadium, The East Los Angeles College (20 000) – maahoki
- University of Southern California Olympic Swim Stadium (16 500) – ujumine, vettehüpped, kujundujumine
- California State University, Dominguez Hills (8400) – jalgrattatrekisõit
- Mission Viejo ja Artesia Freeway – jalgratta maanteesõit
- Lake Casitas, Ventura maakond (10 000) – aerutamine, sõudmine
- El Dorado Park, Long Beach (4000) – vibulaskmine
- Prado Recreational Area, Chino (5000) – laskmine
- Santa Anita Park, Arcadia (15 600) – ratsutamine
- Fairbanks Ranch, San Diego County's Rancho Santa Fe – ratsutamise krossisõit
- The Forum, Inglewood (17 500) – korvpall
- Long Beach Shoreline Marina and Harbor – purjetamine
- Los Angeles Tennis Center; UCLA (8000) – näidisala tennis
- Dodger Stadium, Los Angeles (56 000) – näidisala pesapall
Jalgpalli alagrupimänge peeti lisaks Los Angelesele ka Cambridge'is (Massachusettsi osariik) ja Annapolises (Marylandi osariik).
Medalivõitjad spordialade järgi
Boikott
Et 1980. aastal olid boikoteerinud Moskvas toimunud olümpiamänge 61 riiki NSV Liidu Afganistani tungimise pärast, teatasid 8. mail 1984. aastal oma kavatsusest boikoteerida 1984. aasta suveolümpiamänge NSV Liit, Kuuba, Ida-Saksamaa, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Mongoolia, Afganistan, Põhja-Korea, Vietnam, Angola, Etioopia, Laos, Iraan ja Liibüa. Boikoti korraldajad organiseerisid 1984. aasta sõprusmängud.
Viited
- ↑ List of Olympic Host Cities www.architectureofthegames.net
- ↑ L.A. officially awarded 2028 Olympic Games www.latimes.com (Los Angeles Times) Sept. 13, 2017
Välislingid
