Soome väljaanne Helsingin Sanomat küsis inimestelt, mida nad elus kõige rohkem kahetsevad.
Vastused olid järgmised:
Aaro (51): „Minu kahetsused on seotud tegemata jäänud asjadega. Oleksin pidanud mitmes mõttes vapram olema.
Kui on üks asi, mida ma oma surmavoodil kõige rohkem kahetsen, siis see on mõtlemine, kas oleksin saanud oma lapse heaks rohkem teha. Mul on üks laps – nüüdseks täiskasvanud – ja pärast lahutust polnud mul julgust oma elu muuta ja teise linna kolida, et tema lähedal olla.
Pole päevagi möödunud, mil ma ei tahaks teda näha. Ma kahetsen, et ma ei teinud rohkem, et saaksin oma lapsega koos olla.
Me hoiame ühendust peamiselt sõnumite kaudu. Olen elanud oma elu nii, et olen teda näinud vaid aeg-ajalt ja viies ta suvel korra välismaale.”
Lasse (51): „Kõige rohkem kahetsen seda, et ma ei öelnud neid asju, mida tahtsin oma ema surmavoodil öelda.
Tahtsin öelda rohkem positiivseid asju, aga me lihtsalt jätsime hüvasti. Ma teadsin, et tal on elada jäänud vaid päevad. Ma soovin, et oleksin talle öelnud, kui tänulik ma kõige eest olen.”
Sarvesh (34): „Kolisin 2022. aastal koos abikaasaga töö pärast Indiast Soome. Meie suhe oli toona tohutu pinge all ja on seda siiani.
Kodumaal oli mu abikaasal ärialane karjäär ja ta ei tahtnud kolida. Kuid ta soovis mind toetada. Ta oleks võinud lihtsalt öelda „mine metsa” ja oma teed minna.
Mul on kahju, et ta pidi minu pärast oma elu Indias maha jätma ja pole neli aastat Soomes tööd leidnud. Ükskõik kui palju ta ka ei pingutaks, ei leia ta tööd. Ta lihtsalt istub kodus ja ta vihkab seda. Mina töötan ka kodus ja see põhjustab meie suhetes pidevat konflikti.
Elu Indias on palju hullem kui Soomes, aga töötu olemine Soomes on veelgi hullem kui Indias elamine.
Tunnen pidevat süütunnet, et mu naisel pole tööd ega karjääri.”
Inga-Brit (69): „Mul on olnud väga sündmusterohke elu, kuid kahetsen, et mul on alati puudunud ema. On vaid üks inimene, kes mu sünnitas. Pärast seda liikusin ühest kasuperest teise.
Täiskasvanuna maksin üle 500 euro, et saada kätte oma lastekaitse toimikud. Neid lugedes jõin veini ja nutsin. Lapsepõlvest ei mäleta ma suurt midagi. Paberites seisis, et mu ema oli „debiilik” [vaimupuudega]. Et ema ja lapse vahel ei tekkinud kunagi sidet. Minu jaoks oli olemas vaid „isa, isa, isa”.
Mu ema oli sageli purjus ja tõi võõraid mehi koju. Ta käis ja tuli, kuidas ise tahtis. Meie õega ei tähendanud talle midagi. Kord tõi ta koju kaks meest ja üks neist tungis vägisi meie juurde magama – minu ja mu õe kõrvale. Õde nuttis ja mina püüdsin teda lohutada. Pärast seda on mul mälus vaid tühjus.
Mu esimese lapse Jani isa peksis mind purjuspäi kruvikeerajaga. Jani tarvitas narkootikume ja suri ööl, mil sai 22-aastaseks. See oli seotud võlgade sissenõudmisega, ta tapeti.
Sain veel kolm last teise mehega – hea mees oli… Siis hakkas temagi jooma. Ütlesin endale: aitab joodikutest. Jätsin ta maha. Praegu on mul hea mees.”
Tanja (49): „Kahetsen, et olen oma tööelus asjad täiesti tuksi keeranud. Kui mul polnud tahtmist tööle minna, siis ma lihtsalt ei läinud – ega andnud sellest isegi kellelegi teada. Olen siiski õnnega koos olnud, sest olen alati suutnud tööle naasta.
Kahetsen ka seda, et ei osanud ei öelda. Isegi kui olin suhtes, läksin appi, kui ülemus või sõber helistas.
Olen pärit Malmist. Siin valitseb suhtumine, et sõpra ei jäeta hätta. Kui keegi on täiesti maoli maas – noh, nelja promillise joobega –, tunned, et pead talle appi minema. Aga siis hakkasin mõtlema: mis kuradi pärast? Keegi helistab mulle kell kolm öösel, olles täiesti segi, ja mina lähen appi. Ja järgmisel päeval ei mäleta ta sellest midagi.
Praegu hoian telefoni alati hääletu peal.”
Henriikka (22): „Kahetsen kõige rohkem oma valikuid ja käitumist nooremana. Need tulenesid traumast, aga võib-olla oleks mu elu paremal teel – ja ma oleksin oma haridustee lõpetanud –, kui oleksin asju teisiti teinud.
Hakkasin suitsetama ja alkoholi jooma 12-aastaselt. Peagi hakkasin tarvitama ka teisi aineid. Sattusin kolme erinevasse lastekaitseasutusse ja viimasest lahkusin alles 18-aastaseks saades.
Rääkisin oma emaga julmalt. Mul oli valus ja ma elasin seda välja tema peal. Kuigi ta püüdis mind aidata, ütlesin talle, et soovin, et ta oleks surnud.”
Niina (46): „Kõige rohkem kahetsen seda, mida mu lapsed on oma elu jooksul näinud, ja seda, et ma ei võidelnud nende eest alguses piisavalt kõvasti.
Kahetsen seda, et ma ei olnud tugevam ega sekkunud piisavalt tõsiselt kellegi lähedase tegudesse. Mäletan olukordi, kus Henriikkat füüsiliselt rünnati. Kogu see periood minu elus on midagi, mida ma kahetsen – aga kindlasti mitte lapsi. Nad osutusid imelisteks lasteks.
Ma ei ärganud ise olukorra reaalsusele, sekkusid mu sõbrad. Kui ma lõpuks lahkusin, sain aru, et olin olnud uskumatult rumal, tõeliselt rumal. Mul on nii kergendus, et sain nii haige inimese juurest minema.
Olen püüdnud ennast aidata, rääkides sellest. Minu suhted lastega on sellised, et nüüd saame kõigest rääkida.”