Kogu järgneva kohta saab vabalt öelda, et kui poleks näinud oma silmaga, siis ei usuks. Ei, siin pole olnud hiljuti pesupäeva. Erinevad riided siin pesunööridel on nagu ajalooline moe nostalgianäitus

“Vilhelmiine Klementi nimeline tootmiskoondis, Tallinn. See on suurus 56, neljas kasv ja täidlust ma praegu ei näe. Maksnud on tema kuus rubla ja 30 kopikat ja väljalase on 1977. aasta detsember,” luges Siiksaare küla elanik Kaie Keskküla riidesildile kirjutatut.

Tegelikult ongi need rohkem kui pooltuhat erinevat riideeset poole sajandi tagusest ajast ja enamuses ka n-ö uued ehk hinnasiltidega ja kasutamata. See varandus on välja tulnud kolme Siiksaare küla naise riidekappidest, kohvritest, riidekirstudest.

“Kaks [riiete omanikest] on juba lahkunud meie seast, aga üks elab hooldekodus. Tema on siis see, kelle juurest see kõige suurem kollektsioon tulnud on, 170 rätti ja umbes 100 kleiti,” sõnas näituse korraldaja Annika Reino.

“Kui vanaema kuskilt ikka midagi kätte sai, siis ostis. Sest mine tea, äkki kunagi enam ei saa,” lisas teine näituse korraldaja Kristel Paomees Nõukogude Liidu okupatsiooni ajalisest olmest.

Defitsiidi-aegses Eestis ei lõppenud aga riiete elutee nii kiirest kui praegu.

“Laudatöödel ja põllutöödel olid kindlasti kõik dressipükstega. Neid kanti ikka nii kaua kui vähegi sai ja siis kõige lõpuks dressipüksid tavaliselt lõpetasid põrandalapina,” lisas ta.

Aga samas, mood ju kordub, näituse korraldajad olid ka ise ka oma kleitidega küll 50 aasta taguses ajastus.

“Ma arvan küll, täpselt sama nagu praegu,” tõdes Paomets, et sellise riietusega ei jääks ka hetkel Kuressaares häbisse.

Mõnikord on naised mõeldud pisut ka meespere peale, võib-olla siis kui kleitidest raha üle jäi.

Korraldajad ütlevad, et ehk edaspidi mõnel järgmisel kodukohvikute päeval riputavad nad jälle kogu selle ajaloo pesunööridele välja, sest väidetavalt pidavat kraami veelgi rohkem olema, mis seekord nööridele ei jõudnudki.