Kui me siit raadiomaja kõrgelt korruselt välja vaatame, siis näeme uue telemaja ehitust, kus kõrguvad Nordeconi kraanad. Väga palju kraanasid on ka Tallinna südalinnas ja kui suvel Eesti peal ringi sõita, siis käib suurem sorti ehitus mitmel pool. Millest see kõneleb?
Eks ehitus on selline jäämäe tipp. Tihtipeale on need otsused tehtud juba ammu. Kraanasid on erinevatel objektidel. Praegu on buum taristuehituses. Tuleb riigiisasid tunnustada, et üle mitme aasta on transpordiameti poolt töös Pärnu maantee 45 kilomeetrit, kus tehakse korraga 2+2 teed. See on meil töös ja Tartu maantee on samuti hankes. See on hästi positiivne.
Lisaks on meil Rail Baltic, mis kestab tegelikult aastani 2030, juhul kui nüüd ei pikendata seda Pärnust edasi kuni Iklani, kuna lätlased ilmselt ei tee oma lõiku valmis. Tänase teadmisega teevad eestlased 2030. aastaks ikkagi kogu lõigu valmis kuni Iklani. Seal on ikkagi väga kiire tempo. Seda ei ole tavainimesele väga näha, kuskil kõrval näed mingeid ristumisi maanteede peal, aga seal on väga suured betooni-, pinnase- ja muud mahud.
Siis on tegelikult veel see, mida näha ei ole: metsade vahel on riigikaitseobjektid, kus on samuti väga suured mahud. Nordeconina oleme ka seal tugevalt kanda kinnitanud. Praegu on meil suured projektid Rail Balticul kaks lõiku, Pärnu maanteel üks lõik. Kogu selles taristuehituses on kõvasti tööd. Vaatasin eile hankeplaane ja ma arvan, et 2030. aastani on seal kindlasti kõvasti tööd.
On see ehitaja jaoks selline lõikuspeohetk, kus ühelt poolt on tõesti needsamad taristuobjektid, mida ei ole Eestis vist kunagi sellises mahus korraga ehitatud, ja sinna lisaks veel muu ehitus, mis käib?
Ta on selline nii ja naa. Ühest küljest on hea, et taristu poole peal on kõvasti tööd: pinnasemahud, betoonimahud, välistrassid, asfalt. Meil omal on kolm asfalditehast. Varem oli mitu aastat vaikelu.
Teisest küljest on see natukene nagu pidu katku ajal. Ta on tekitanud buumi ühes sektoris, aga töövõtjad ja ressursid on ju ühised nii taristu- kui ka hooneehituses. Kui mul on vaja ühe suure hoone ehitusele leida monoliitkarkassi ehitajat, siis see on ülikeeruline praegu, sest iga maanteelõiguga või Rail Balticu lõiguga kaasneb väga palju betoonitööd – ökoviaduktid, tunnelid, viaduktid. Needsamad töövõtjad ehitavad ka hoonete karkasse, seega on tekkinud puudujääk. See surub hinnad üles ja tekitab tähtaegadele lisasurvet. Ühte ajatsüklisse on kuhjatud tohutu hulk tööd ja see on kogu meie ehitussektori surve alla pannud.
Ise kartsin natukene hullemat, et äkki mingi osa jookseb täitsa kinni. Tegelikult on pinnasemahud, mida seal liigutatakse, meeletud. Linnapildis seda väga ei näe. Suuri veoautosid ja järelhaagiseid on Eesti Vabariigis piiratud hulk ja võid neid juurde tuua, aga mis see hinnale teeb? Teistpidi on pikaaegsed lepingud fikseeritud hinnaga lepingud. Praegusel volatiilsel ajal, kus nafta ja bituumeni hind käib üles-alla, on ettevõtetel väga keeruline neid asju hinnastada. Polegi võimalik hinnastada, sest kuidas sa näed ette mingit asja.
Keegi ei näinud veebruaris ette, et Trump läheb ja hakkab Iraani pommitama. Ja praegu ei oska keegi ette näha, mis juhtub, kaua seal pommitatakse, millal Ukraina sõda lõpeb, millal Hiina Taiwani läheb ja nii edasi. Mitte keegi ju ei tea.
Määramatust on palju.
Määramatust on palju ja see on hästi keeruline. Reeglina on lepingud fikseeritud hinnaga ja see on ehitusettevõtetele kõige keerukam. Keegi tõi võrdluse, et kui isegi Eesti Pank ütleb, et nad ei suuda väga täpseid prognoose teha, siis ehitusettevõtjad peavad hinnapakkumist tehes suutma kõike ette näha ja oma hinnas arvestada.
Kui arusaadav on ehitaja vaatest riigi tegevus nende suurte investeeringute planeerimisel? Te ennist ütlesite ka, et oli aastaid, kus teie asfalditehased sisuliselt seisid ja nüüd on kõik nii palju töös, kui üldse olla saab?
Seda peaks paremini planeerima. Seda on lihtne loosungina öelda, aga natuke avaramalt ringi vaadates on seda keerukas planeerida. Riigi tasandil võiks seda natukene vaadata, sest kontratsüklilisest investeerimisest räägitakse meil juba mitmendat majandustsüklit järjest. Meil on isegi mingi ehituse 2030. või 2035. aasta strateegia paber, seal on ka see sees.
Riigi asi on vaadata, et tulu tuleb investeeringutest ja majandussektoreid peab kuidagi elus hoidma. Kui majandus läheb kriisi, siis peaks sul olema sahtlis valmis projekteeritud asju, mida sa saad turule tuua ja mida riigil on vaja, sest hinnad on all, sa saad seda hea hinnaga ning teistpidi toetad ettevõtlust, hoiad töökohad alles, kogud makse. Seda ootaks veidi rohkem. Seda liiga palju ei tehta.
Teisest küljest on see ka keeruline, sest see on seotud Euroopa Liidu rahastamise ja nende erinevate tsüklitega. Kui sa vaatad riigikaitseinvesteeringuid, siis kõike seda buumi, mis NATO-s toimub, oli ka võimatu ette ennustada.
Samas võiks seda rohkem arvestada valdkondades, kus on spetsiifiline oskusteave, masinapark, tehased. Kui sa ühe asfalditehase maha müüd, siis järgmise päeval seda enam ei ole. Eks nüüd ole näha, mis hinnad teevad, kui teede valdkonnas mahud suurenevad. Kas jõutakse need mahud kõik ära teha või on vaja hakata piltlikult öeldes välismaalt asfalditehaseid Eestisse tagasi tooma?
Kui palju ikkagi praegu ehitatakse eraraha eest? Kui riigi poolt suunatud objektidele on omajagu raha, siis kui palju on sellist raha, mis läheb puhtalt erakätest?
Seda ikkagi on. Tuleb kiita Eesti erainvestoreid. Meiegi Nordeconina ehitame praegu kahte hotelli ja mitte Pärnusse, Saaremaale või Tallinnasse. Oleg Grossile ehitame Viljandisse suurt hotelli ja Andres Linnasele Peipsi äärde. Mõlemad on sellised kohad, kus sellist toodet üldse olemas ei ole. Mõlemad ettevõtjad on võtnud suure riski ja me hea meelega ehitame. Riik saab oma asju planeerida, aga eraraha teeb asju siis, kui sellel on potentsiaalselt turgu.
Kui sa vaatad praegu korterite ehitamist, siis seal on selline vindumine, seal tehakse ettevaatlikult. Mahud on võrreldamatult väiksemad, kui olid enne COVID-it. Ärikinnisvara – büroopinnad, hotellid, äripinnad, restoranid – seal on ka ikkagi keeruline. Sa pead uskuma, et sul on kliente, või büroo puhul pead teadma, kellele sa seda ehitad. Sa pead linna pealt ankurrentniku kätte saama. Urmas Sõõrumaa sõlmis lepingu SEB-ga, see on väga suur ankur, ja tänu sellele läks Talsinki suur projekt töösse. Kui SEB lepingut ei oleks, oleks selle krundi peal praegu vaikus. Nüüd läheb see Talsinki hooga. See on väga suur erainvesteering Tallinna kesklinnas.
On see erainvestoril mingisugune positiivne usk, et asjad on Eesti majanduses pisut paremas suunas liikumas, kui nad veel aasta-paar tagasi olid?
Jah, ma ütleks küll. See näitab, et Eesti suurinvestorid usuvad Eesti majandusse, jätkusuutlikkusse ja sellesse, et asjad lähevad paremaks. Kellel on äriidee või kandev idee, siis paremat aega ehitamiseks kui täna tegelikult ei ole. Nagu olen enne öelnud ja nagu näitas ehitushinnaindeksi uudis, ei lähe meil siin mitte midagi odavamaks. Kui sul on täna Euribor normaalses kohas, ehitushind stabiilne, omakapital olemas, äriplaan Excelis on hea ja pank tuleb ka taha, siis tee ära! Seda peaks soodustama.
Riigiisad peaksid aru saama, et ettevõtluses tekib väärtus, sealt tulevad töökohad ja maksud. Neid ettevõtjaid, kes investeerivad kodumaale, peaks igal võimalikul hetkel esile tooma. Kodumaise kapitali siiajäämine toob ka välisinvesteeringuid. Nemad vaatavad ka, et kui kodumaised investorid usuvad ja teevad, järelikult on mõistlik ka tulla ja teha.
Esimese kvartali majanduskasv Eestis oli pisut üle kahe protsendi. Nokk on justkui ülespoole, mida on mõnda aega oodatud, väikene majanduskasv on. Kui palju annavad sellest ehitussektori suured objektid, kui meil on needsamad maantee-ehitused ja Rail Baltic sellises tempos töös?
Ma ei ole majandusekspert, et teada, kui suur see on. Aga kuna ehitus- ja kinnisvarasektor on väga suur osa majandusest, siis kindlasti on tal oma mõju ja mitte väike. Ta võiks muidugi veel suurem olla.
Praegu infrapool kindlasti veab seda. Hoonete pool tegelikult ikkagi kiratseb. Erainvestorid usuvad ja teevad olude kiuste suuri projekte, aga riigi tasandil uusi suuri hoonete projekte tulemas praktiliselt ei olegi. On Siuru seal Tartus, aga sellise kaliibriga asju rohkem mina ei teagi. Koolimaja siin, lasteaiad seal, mingid väiksed asjad, aga tegelikult on investeeringute pool nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil suhteliselt tühi. See teeb natuke nukraks. Hoonete ehitus kipub suuresti ainult erahangete peal püsti olema, mis ei tohiks nii olla.
Majanduskasvu ootuses on viimastel aastatel räägitud stagnatsioonist ja seisakust, et suuri otsuseid ei juleta teha. Kas te tunnetate kuidagi oma sektori näitel ka seda, et riigi tasandil ei julge poliitikud teha otsuseid, mis muudaks tulevikuvaates põhimõtteliselt midagi?
Olen nõus, et me tammume paigal. Nagu Marju Lauristin More ühes intervjuus kultuuri poole pealt ütles, et ollakse natuke kinni jooksnud. Ütleksin, et oleme riigi tasandil ka natuke kinni jooksnud. Me olime odava tööjõu, odava energia, põhjatu idaturu ja transiidi maa. Seda kõike ei tule enam kunagi tagasi ja meil ei ole kandvat ideed, kuhu me tahaksime riigi ja kodanikena 10 või 20 aasta pärast jõuda. Mis on see uus Eesti Nokia, selline käilakuju?
Tegelikult me peaks natukene sellest poliitikute omavahelisest kähmlusest eemalduma. Ma ei jaksa seda jälgida. Tegelikult peaksime mõtlema, kuidas me Eesti suuremaks teeme. Me peaksime olema enesekindlamad. Eestist saavad alguse väga ägedad uued ettevõtted ja ideed ja Eestist lähevad noored ägedad inimesed. Mul oma poeg õpib Ameerikas, teise poja ilmselt saadame ka sinna, et saada läänest tippharidus. Võib-olla jääd sinna, aga võib-olla tuled tagasi. Kõik, kes on teinud läänes karjääri – mul on omal häid tuttavaid –, on tulnud Eestisse tagasi. Tänapäeval võid teha Goldman Sachsile tööd ja olla Saaremaa talumajas. Sa ei pea olema New Yorgis.
Peaksime mõtlema suuremalt. Mina räägin inseneeriast, ma olen ise ehitusinsener. Mina usun tugevalt näiteks sellesse, et inseneeria on kõrgema lisandväärtusega. Et me ei tooda mingeid allhankeid, vaid mõtleme ise siin välja uusi tehnoloogiaid, võtame patendi ja teenime selle pealt raha. Meil räägitakse kogu aeg kärpimisest. Kulusid peab kontrolli all hoidma, aga rohkem peaks mõtlema, kuidas tulusid suurendada. Riigi tasandil samamoodi nagu eraisikuna – sa mõtled kogu aeg, kuidas tõsta oma kvalifikatsiooni, et teenida rohkem raha või teenida pangakontolt vähemalt kaks protsenti intressi.
Teisalt ettevõtjad ütlevad ka, et kulusid tuleb kärpida ja neid samu vahvaid kultuurimaju ei peaks ehitama ajal, kui me oleme suures miinuses. Teie ehitusettevõtjana näete seda ilmselt teistmoodi?
Ehitajad ehitavad seda, mida tellitakse. Ma nii lihtsalt ei ütleks, et kultuurimaju pole vaja ehitada. Mina pole selle valdkonna ekspert, ma sinna ei läheks. Kui sa küsid Marju Lauristini More käest, on temal üks arvamus. Kui küsid Võrklaeva käest, on tal kindlasti teine arvamus. Tõde on kuskil vahepeal.
Aga kas on mõistlik samal ajal ehitada kultuurimaju, kui eelarve on suures miinuses ja me teame, et rahvastik tegelikult väheneb?
Aga millega võrrelda? Meid on miljon. Täna on meid 1,35 miljonit. Samas on riike, kus on 200 000 või 300 000 inimest. Ka seal ehitatakse, investeeritakse ja usutakse oma riigi tulevikku. Ma arvan, et investeerima peab. Riigi õhemaks tegemisest räägitakse palju, aga tuhka ta meil õhuke on.
Toon ühe näite: kuidas menetletakse liiklustrahve Eesti Vabariigis? Kui sa saad kaamerast liiklustrahvi, tuleb sulle tunni aja jooksul digiallkirjastatud konteiner trahviteatega. Sa ei jõua kojugi, aga sul on see juba Gmailis. Ja seal on maksetähtaeg 30 päeva. See on jabur, see võiks tulla makselingina SMS-i. Kui sa pole 15 päeva jooksul tasunud, tuleb tähitud kiri paberi peal postkontorisse, et lugupeetud härra Pohlak, teil on liiklustrahv maksmata, mille maksetähtaeg on alles 15 päeva pärast. Kui palju on iga päev liiklustrahve Eesti Vabariigis? Mis asi see on?
Vaat selliste asjade kallale tuleks minna, et muuta riiki efektiivsemaks. Me peaksime protsesse automatiseerima ja digitaliseerima, et inimesed saaksid teha midagi tootvamat. Meil on see suurepärane ettevõtjate komisjon, mis kutsuti laua äärde, aga nüüd on kuid vaikus olnud. Kas tehakse riiki efektiivsemaks või ei tehta? Kulude kärpimisega peaks tegelema, aga tulude suurendamine peaks olema suurem fookus.
Näete te ideid, kus poliitikud näeksid kohta tulusid suurendada?
Ma ei näe ega kuule seda väga. Nad ei peagi seda ise välja mõtlema. Teatud majandusreeglid meil enam ei kehti, kriisid ja buumid on läbisegi. Aga Adam Smithi nähtamatu käe teooria kehtib endiselt. Tuleb tekitada keskkond, kus ettevõtjad tõstavad oma kasu taga ajades kogu rahva heaolu. Kui sul on stabiilne maksukeskkond ja stabiilne energiahind, siis ettevõtjad investeerivad, sealt tulevad raha ja maksud. Poliitikud, president, peaminister, ministrid ja eurosaadikud peaksid iga päev olema Eesti riigi müügimehed. Ütlema, et tulge, meil on stabiilne jahe kliima, suvel pole 50 kraadi, meil on stabiilsed maksud ja julgeolek on tagatud. Kui Venemaa isegi mõtleb midagi siia saata, laseme selle enne sodiks, kui ta siia jõuab. Seda peaks rääkima! Siis tulevad investeeringud.
Julgeolekust mõeldes: suur NATO riik Kanada tegi Vene piiri äärde Eesti Vabariigi pinnale magnetitehase. Paremat näidet, kui NATO riigi investeering, annab otsida. Kui venelane peaks midagi tegema, on kohe kõne Kanada peaministrile. Ja sellega saad kaks asja: sa tugevdad Eesti julgeolekut ning saad töökohad ja maksud.
Rääkisime suurinvesteeringutest ja taristuobjektidest, aga räägime tööjõust ka, sest ehitusvaldkond on sektor, kus on väga palju tööjõudu vaja. Kas Ukraina sõja alguse tarneahelate ja hinnatõusude kriis on tänaseks ületatud või on see asendunud Hormuzi väina kriisiga, mis on küll pigem naftasaaduste kriis?
See šokk oli muidugi suur 2022. aasta kevadel, mul on see siiamaani meeles. Vahetult peale sõja puhkemist oli nagu nõukaajal – ma olin siis tellija poole peal ja käid platsi peal ringi ning üks sein on isoleeritud ühe villaga, teine teisega ja kolmas sein kolmanda villaga. Ja kui küsid peatöövõtjalt, et miks nii, siis seepärast, et parajasti seda oli poest saada. Kui ei saanud, siis töö seisis. Hindadest rääkimata. Armatuurterase hind läks päeva pealt kahe-kolmekordseks. Kõik tarnelepingud öeldi üles. See šokk oli 2022. aasta kevadel ikka väga võimas.
Aga sellega kohaneti. Tänaseks on see šokk unustatud ja nüüd on uued mured. Hormuzi väin on selle mure asendanud, sest nafta hind on käinud üles-alla. Veebruaris oli see 70 dollari kandis, vahepeal käis ära 120, 130 peal ja täna on kuskil 95 kandis. See on kõrgem kui siis. Gaasi hind on teinud samasuguse ralli, mis kajastub otseselt hinnas, sest nafta- ja gaasihinnaga on seotud väga paljud ehitusmaterjalid ja ka transport.
Kättesaadavuse koha pealt poovad Euroopa Liidu seatavad piirangud, näiteks uued süsinikumaksud, mis pannakse erinevatele materjalidele, ka samale armatuurterasele. Piiratakse Euroopa Liitu kolmandatest riikidest sissetoodavate materjalide kvoote. Sa saad armatuurterast Egiptusest või Türgist tuua ainult piiratud koguses. Edasi pead ostma Euroopa Liidust ja sealsed tootjad hoiavad oma hindu üleval. See turu kaitsmine ja süsinikumaksude kehtestamine tekitab hinnasurvet, kättesaadavuse ja tihti ka kvaliteedi probleemi, sest Euroopa Liidus toodetavad tooted ei ole alati nii kvaliteetsed kui mujalt toodavad. See pole üldreegel, aga seda on.
Kui rääkida konkreetselt tööjõust, siis kui palju on ehitusplatsidel Ukrainast pärit töömehi ja kui paljud neist läksid sõja alguses tagasi oma riiki kaitsma?
Neid läks vahetult peale sõja puhkemist päris palju, ehitusplatsid jäid hõredamaks. Praegusel ajal on võõrtööjõudu palju, mitte ainult Ukrainast, vaid ka mujalt. Olukord on sarnane ka teistes riikides ja teistel elualadel. Kui sa lähed New Yorgis kohvikusse, siis sa näed, et ettekandjad on pärit Peruust või Mehhikost. Trump võib rääkida, et saadame kõik välja, aga kes siis kohvikus ette kannab?
Kui suur mõju oleks sellel Eesti ehitussektorile, kui sõda loodetavasti varsti läbi saab ja Ukraina ehitajad siirduvad tagasi Ukrainasse?
Kui nad kõik tagasi läheksid, oleks mõju katastroofiline. Ilma võõrtööjõuta oleks ikka väga keeruline, sest töökäsi on ebapiisavalt. Ja nad on ikka väga tublid. Me oleme natukene jõudnud sinna mugavasse lääne või Skandinaavia fluidumisse. Need mehed on siin piltlikult öeldes komandeeringus. Nad teevad tööd kella 8-17, aga tihti ka 8-20 ja isegi laupäeval, sest mis sa seal ühikas ikka niisama lakke vahid. Pigem teenid raha ja saad koju saata, vahepeal puhkad. Suhtumine töösse ja töö kvaliteet on neil väga hea. Mul tegid kuus meest maja fassaadiga kuue päevaga imet. Ükski Eesti firma ei oleks seda teinud.
Kui me mõtleme Soome ehitusturu peale, siis praegu pole seal väga head ajad. Kui palju Eesti ettevõtjaid on sealt tagasi liikunud või on aastatega hea positsioon kätte saadud ja väga lihtsalt Eesti turule tagasi ei tulda?
Nad on enamasti soomestunud – ennast seal sisse seadnud, pere loonud ja lapsed käivad koolis. Nad on selle turuga harjunud. Eestlased on Soome turul minu tunnetuse järgi tublimad. Soome inimene on selles mõnusas lääne-olluses kauem olnud ja nad on mugavamad, seal on ametiühingud ja muu taoline.
Nad ei tule päriselt tagasi, vaid teevad tööd mõlemal pool lahte. Neid Eesti firmasid on küll, kellel on objektid nii Soomes kui ka Eestis. Hinnad on kohati ühtlustunud, nii et tihti ei teenigi Soomes rohkem kui Eestis.
Aga mis on ehitaja palk Eestis aastal 2026? Kui me mõtleme tavalise platsi ehitaja peale, siis mis suurusjärkudest me räägime?
Aus vastus on, et ega ma tegelikult ei tea. Tubli oskustööline, kes töötab efektiivselt ja teeb head kvaliteeti, saab elus väga hästi hakkama, saab pangast laenu ja nii edasi.
Mitu Eesti keskmist palka?
Ma jään selle numbri võlgu. Aga selle kallal tehakse kõvasti tööd, et populariseerida kutseharidust noorte seas, kes ülikooli ei lähe. See pole mingi ebaõnnestumine, kui sa lähed kutsekooli õppima. AI ei hakka kunagi meil seinu värvima ja torusid lakke panema. Kui meid siin vähemaks jääb, siis tulebki tuua sisse võõrtööjõudu, ja mitte ainult ehitusplatsile, vaid ka arvutiinsenere.
Maksu- ja tolliamet on aastaid vaeva näinud ümbrikupalga maksmise teemaga ka muu hulgas ehitussektoris. Mis seis praegu teie hinnangul on? Kui palju ümbrikupalka ehitussektoris liigub?
Eks teda ikka liigub, aga ma arvan, et seis on läinud kõvasti paremaks. Meil kehtib juba mitu aastat süsteem, kus igal ehitustöölisel ja -juhil on nagu uksekaart, mille ta valideerib platsile sisenedes ja sealt väljudes. Need andmed lähevad maksuametisse, kus neid võrreldakse rahadega, mis liiguvad. See asi on tõusnud hoopis teisele tasemele. me oleme riigina jõudnud uuele tasemele ja varimajandust on üksjagu vähem.
Asi, mida riigiisad võiksid teha, on makse mitte tõsta, vaid mingites sektorites hoopis langetada. See vähendaks varimajandust veelgi. Näiteks eramajade ehitusel võiks käibemaks olla mitte 20 protsenti, vaid 10 protsenti. Võib mürki võtta, et see must raha, mis praegu ilma maksudeta liigub, lastakse endale maju ehitada või remontida, tuleks sealt välja. Inimesed mõtleksid, et maksan selle 10 protsenti käibemaksu, aga mul on vähemasti leping, garantii ja asjad korras. Sealt hakkaks lisaraha tulema.
Sama puudutab ka toidukohtasid ja hotelle. Hotellid maksavad makse, aga Airbnb-d on väga hall ala. Kui sinna panna mingi maks peale, hakkaks sealt ka midagi tulema. Selle kivi all on kindlasti väga palju peidus, millega võiks tegeleda.
Tuleks kinnisvara juurde tagasi. Tavaline raadiokuulaja küsib, kas Eestis on kinnisvara liiga kallis?
See on jälle küsimus, et oleneb, millega võrrelda. Kinnisvarahind on teinud korraliku hüppe, aga ka inimeste sissetulekud on teinud hüppe. Kui sa vaatad, mis on kinnisvara hind teisel pool Soome lahte, siis see on samuti edasi läinud. Ma arvan, et hind kujuneb siiski turust.
Ma saan aru, et hinda ei saa väga alla tuua. Aga ikkagi, kas seal on mingisugune komponent, mida annaks mõjutada, mis tooks hinda madalamaks?
Saab küll alla tuua. Sellest on väga palju räägitud. Kui ruutmeeter maksab Tallinnas näiteks 6000 eurot, siis ehitushind on sellest ainult 2000. Ülejäänud 4000 on maa hind, finantseerimise hind ja kõikvõimalik menetlemise kiirus. Kui sa menetled detailplaneeringut Tallinna linnas 10 aastat, siis…
Selle aja jooksul kerkib hind päris palju.
Jah. Menetlemise perioodi maksumus maandub ruutmeetri hinnas. Kui ostad Tallinna kesklinna krundi viie miljoni euro eest ja see on võetud pangast või investoritelt, on neil tootluse ootus. Nemad tahavad, et see viis miljonit hakkaks esimesest päevast raha teenima. Omakapitali tootluse ootus on tavaliselt 20 protsenti, mis on miljon eurot aastas. Kui sa menetled detailplaneeringut 10 aastat, siis on see piltlikult 10 miljonit. See raha sul seisab, aga sa võiksid selle mujale investeerida.
Teine asi on see, et kohalikud omavalitsused nõuavad detailplaneeringu menetluse käigus lisaasju. Ütlevad, et okei, ehitad need 10 kortermaja, aga ehita sinna vahele oma raha eest ka lasteaed või ehita välja ristmik.
Selle maksab lõpuks kinni korteriomanik, kes korteri ostab.
Muidugi, see lasteaia maksumus maandub korteri ruutmeetri hinnas. Lisaks on arendajal oma üldkulud, inimesed on tööl, arendaja tahab ka kasumit saada. See kõikvõimalike lubade menetluse kiirus toob tegelikult korterite hindu alla ja see on asi, mida kohalik omavalitsus saab mõjutada.
Tallinna linnapea ütles hiljuti, et Tallinna linn hakkab edaspidi tellima kallite arhitektuurilahenduste asemel tüüpprojekte, mis võiksid avalikke hooneid odavamaks teha. Mis on teie nägemus, kas see teeb asjad odavamaks?
Kogu austuse juures – sellist asja nagu tüüpprojekt pole olemas. Ka tüüplahendusi teevad arhitektid. Natuke vaadatakse vale kivi alla. Ma saan linnapea mõttest aru, et võiks teha toretsevate projektide asemel ökonoomsemalt, aga tasub vaadata peeglisse. Asi algab lähteülesandest. Arhitektuurikonkursi lähteülesanne on kõige tähtsam, kus tuleb ära kirjeldada, kas sa tahad toretsevat monumenti või ökonoomset, ruumiplaneeringu ja energiaefektiivsuse mõttes kuluefektiivset koolimaja.
Kui sa saad tööd, mis on toretsevad, siis sa lihtsalt ei kvalifitseeri neid. Valid välja töö, mis vastab sinu nõudmistele. Sealt edasi hakkab asi alles pihta. Sa pead tegema veel detailsema projekteerimise lähteülesande, eelarve ja kontrollima kogu aeg hinda ja lahendusi. Selle projekteerimise protsessi juhtimine on tegelikult see, mida tuleks teha, ning siis teeb ehitaja sulle ökonoomse asja valmis.
Ehk siis viga on eelkõige tellijas, kes peaks seda järelevalvet tegema. Üks ehitajale väga asjakohane küsimus puudutab uusehitistesse varjendite rajamist. See huvitab inimesi Ukraina sõja tõttu. Kas see on mõistlik mõte, et kõikidesse uusehitistesse peab tulema varjend, ja kui palju see hinda kergitab?
Hinda kergitab see kindlasti, kui hoonetele pole näiteks üldse nulltsüklit ette nähtud. Kui sa pead varjendi nõude tõttu tegema keldrikorruse, siis see maandub korteri ruutmeetri hinnas. Sa saad varjendile anda ka teise funktsionaalsuse.
Kas neid teha? Mina ei ole selle ala ekspert. Soomlased on teinud varjendeid Teise maailmasõja järgsest ajast saadik, terve Helsingi alune on täis ja sinna mahub vist viis miljonit soomlast. Nendele varjenditele on antud teine funktsioon: seal on spordisaalid, ujulad ja jõusaalid paksude uste taga.
Et nad ei seisa tühjalt?
Nad ei seisa tühjalt. Annaks jumal, et neid kunagi varjendina vaja ei lähe. Ma ütleks, et pigem peaks neid tegema ja riik peaks siin eeskujuks olema. Kõikidesse avalikesse hoonetesse tuleks need teha, siis on õigus nõuda ka erainvestoritelt.
Tahaksin teie kui ehitusettevõtte tippjuhi käest küsida, et Tallinnas kerkib ikka ja jälle küsimus linnahalli kohta. Kas seda suurt ehitist on mõistlik renoveerida või tuleks see maha tõmmata ja midagi uut rajada?
Koht, kus linnahall asub, on väga vaadeldav nii maalt kui merelt. Selle koha peal võiks olla midagi sellist, mille järgi Tallinna tuntakse. Kui minu isiklikku arvamust küsida, siis me oleme seda läbi rehkendanud ja nii suurt saali pole tegelikult vaja. Seal peaks iga nädal olema Madonna või mõne teise staari kontsert, siis ta teeniks ennast tasa. Isegi hoone arhitekt on öelnud, et tõmbame maha ja teeme sinna midagi ägedat.
Teist otsapidi on ta kultuuriväärtus. See on keeruline küsimus. Kõige hullem on totaalne otsustamatus. Täna ta seal hallitab ja jookseb läbi. Pigem peaks tegema sinna uue ooperiteatri või Sydney ooperimaja taolise efektse maamärgi.
See viib mind järgmise küsimuseni. Te olete ehitajana olnud mitme Tallinna kerkinud märgilise objekti juures, olgu see siis SEB kõrghoone Tornimäel või viimatine Golden Gate. Miks on Tallinna kesklinna kerkivad hooned pigem väheambitsioonikad, et mitte öelda igavad kastid? Miks meil ei kerki maamärke?
Seal peaks olema riigi käsi natukene mängus, et asju ei tehtaks ainult ratsionaalselt ja ei lörtsitaks head asukohta ära. Hoone jääb sulle sajaks aastaks. Ärihoone on muidugi ratsionaalne, aga Urmas Sõõrumaa või Armin Karu, kes tegi Hiltoni hotelli, on tahtnud hoonele vinti juurde keerata, et see oleks äge ja kaunistaks linnapilti. Meil tahetakse asju teha hästi ratsionaalselt, aga teatud asukohtades võiks vinti juurde keerata.
Häid näiteid ju on, seesama Kumu. See on natuke peidus, aga noor Soome arhitekt tegi väga hea asja. Keegi ei teadnud Bilbaod varem, nüüd teavad kõik. Ütled Sydney, kõik teavad ooperiteatrit. Meil võiks neid maamärke olla.
Päris lõpetuseks: milline hoone võiks Tallinnas veel kerkida? Mis on puudu?
Tallinnas pole ju korralikku suurt ja moodsat kontserdimaja. Pärnus on, Jõhvis on, aga Tallinnas ei ole.
Solarise küljes üks on.
Jah, aga see pole päris see. Meil pole tegelikult ka õige suurusega ooperimaja. Estonia on armas, aga väike ja kitsas. Selleks, et arendada kultuuriturismi, mis Saaremaal praegu toimib, peaksid inimesed tulema ka Tallinna. Selline asi tuleks teha ägedasse kohta, mis on ühtlasi ka maamärk. Selles osas võiks seljad kokku panna ja midagi ägedat püsti panna.