Paljud inimesed on nördinud sellest, kuidas meie teenindussektoris laiutab umbkeelsus. Me oleme harjunud – ehkki hambaid kiristades –, et äpitakso juht ei oska sõnagi eesti keelt või kaupluse kassas laiutatakse käsi. See on alandav, kuid seal oli kaalul pelgalt ostukorv.
Nüüd on umbkeelsus ja ükskõiksus imbunud meditsiini. See ei ole enam mugavuse, vaid puhtalt meie kõigi elude ja ellujäämise küsimus.
See ei ole teoreetiline oletus – see ongi reaalsus. Noor ämmaemandustudeng alustas Tallinna haiglas praktikat, täis tahtmist õppida ja aidata, kuid sattus keskkonda, kus kogu meeskond rääkis ainult vene keeles. Tööülesanded jaotati ära, tegevusplaan pandi paika, aga tema jäeti lihtsalt kõrvale. Keegi ei vaevunud temaga arvestama. Omaenese kodumaal, Eesti haiglas, on eestlasest saanud võõras element, keda ignoreeritakse puhtalt seetõttu, et ta ei räägi võõrkeelt.
Halenaljakas ja absurdne on see, et meie, Eesti kodanikud, maksame makse ja peame seda süsteemi üleval, kuid haiglatesse palgatakse riigikeele nõuetest mööda hiilides võõrkeelset odavtööjõudu. Tekib küsimus, millega siin tegelikult tegu on? Kas asi on juhtkondade küünilises kasuahnuses või Eesti sotsiaalses ja meditsiinilises saamatuses, mis ei suuda oma süsteemi reguleerida ja kaitsta?
See ei ole süütu keelebarjäär, vaid otsene ja reaalne oht patsientide turvalisusele. Meditsiinis tähendab iga valesti mõistetud sõna, pooleldi tõlgitud diagnoos või meeskonnatööst kõrvalejäämine potentsiaalset raviviga. Üks valesti manustatud ravim või märkamata jäänud sümptom arutelus, millest eestikeelne töötaja osa ei saanud, võib lõppeda tragöödiaga. Kui info ei liigu kõigi töötajateni ühtemoodi ja riigikeeles, on katastroof ainult aja küsimus.
Kõige näotum on haiglate juhtkondade ja ametnike küüniline pea liiva alla peitmine. Lehvitatakse seadusemuudatustega ja räägitakse karmimatest reeglitest paberil, kuid tegelikkuses pigistatakse silmad kõvasti kinni. Eelistatakse elada mugavas vales, et “küll nad kohapeal õpivad”, ja lastakse venekeelsel sisesuhtlusel haiglates rahulikult süveneda.
Tulemus on see, et eesti keelt kõnelevad noored spetsialistid lihtsalt jooksevad sellest süsteemist minema, sest nad ei saa teha oma tööd eesti keeles. Me tõrjume omaenda tulevikutegijad süsteemist välja ja asendame need umbkeelsusega.
See on toores ja karm fakt. Eesti haiglates on tekkinud riik riigis, kus riigikeelel puudub igasugune jõud ja tähendus. Me oleme loonud olukorra, kus abivajaja ja noor spetsialist peavad oma kodumaal kohanema võõrkeelse keskkonnaga, et üldse ellu jääda. See on süsteemi täielik kapitulatsioon ja riiklik viga, mis on kaotanud igasuguse kontrolli kõige kriitilisemas valdkonnas.
Rainis Lipstok