Vabadussõja Ajaloo Komitee oli aastatel 1926–1940 tegutsenud komitee, mille eesmärk oli põhjalikult uurida Eesti Vabariigi loomisega ja Vabadussõjaga seotud sündmusi 1917–1920.^[1]

Komitee asutati Vabariigi Valitsuse 16. juuni 1926. aasta seadluse alusel.

Komiteel oli juhatus ja töökomisjon. Juhatuse ülesannete seas oli ülesanne anda üldisi juhtnööre; esimene juhatuse juhataja oli Jaan Soots. Töökomisjon täitis sisulisi ülesandeid.^[1]

15. augustil 1928 kinnitatud koosseisu järgi kuulusid komitee juhatusse: komitee juhataja (ohvitser), komitee juhataja I abi (ohvitser) ja komitee juhataja II abi (ametnik) ning töökomisjoni: töökomisjoni juht (kolonelleitnant), töökomisjoni juhi abi (major), 4 töökomisjoni liiget (kaptenid), ajutised tööjõud, I järgu joonestaja (vabapalgaline), I järgu kirjutaja (vabapalgaline) ja 2 II järgu masinakirjutajat (ühtlasi ka kirjutajad, vabapalgalised)^[2].

Komitee juhatusse kuulusid Jaan Soots, Nikolai Reek, Jüri Uluots, Aleksander Tõnisson, Hendrik Sepp. Komitee esimehel olid diviisiülema õigused.

1934. aastal moodustati komitee juurde Mälestuste Kogumise toimkond, mille juhataja oli Oskar Kurvits.^[1]

Kitsad, õhuvaesed ja tolmused arhiiviruumid tekitasid ohvitseridel hingamiselundite haigusi. Kaks kolmandikku koosseisust olid kopsu- ja kurguhaiged. Tervislikel põhjustel puuduti sageli ametist. Jalajas suri kopsutiisikusse, Kurvits ja Rägo põdesid samuti kopsutiisikust, Tuvikene pikaldast kurgukatarri ja Simmo kroonilist kopsutorude katarri.^[3]

Hengo Tulnola hinnangul Vabadussõja arhiiv oli kunstlikult ja kooskõlastamatult moodustatud Kõrgema Sõjakooli 1. lennu kuue lõpetanu poolt nii, et igamees üsna põgusal sorimisel valis Sõjavägede Staabi arhiivist staapide ja väeosade kirjakogudest välja ja eraldas "Vabadussõja arhiivi" teda tema lõputöö teema seisundilt huvitavaid toimikuid, eeskätt operatiivsisulisi. Need toimikud inventariseeriti "Vabadussõja arhiivi" põhinimistusse, mispuhul aga hulgaliselt toimikuid sattus võõrastesse fondidesse. N-ö vähemtähtsad toimikud jäid segipaisatult Sõjavägede Staabi keldrisse hunnikusse. Sealt visati neist märkimisväärne osa koguni ahjukütteks, sest "arhiivihoidja pidas neid asjatundjate poolt hävitamisele määratuteks".^[4]

Komitee väljaandel ilmus kaheköiteline populaarteaduslik teos "Eesti Vabadussõda 1918–1920" (1. köide 1937 ja 2. köide 1939). Komitee kavatses anda välja ka Vabadussõda käsitlevat teaduslikku koguteost, ent see jäi Teise maailmasõja puhkemise tõttu kirjutamata.^[1]

• Komitees Rahvusarhiivi infosüstemis
• Andero Nimmer. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1926–1940). Magistritöö. Tartu, 2013