Töökollektiivide Ühendnõukogu (ametlik nimetus Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, lühendatult TKÜN, vene keeles Объединённый Совет Tрудовых Kоллективов) oli üleliidulise alluvusega tööstusettevõtete, samuti sõjatööstusega seotud ettevõtete nõukogu, mis moodustati 30. novembril 1988 Tallinna Poliitharidusmajas Interliikumise toetuseks, eesmärgiga takistada Eesti suveräänsuspüüdluste elluviimist.[1]
Eesti valitsus keelustas TKÜN-i tegevuse 1991. aasta augustiputši järel riigipöörde toetamise tõttu.
Ajalugu
Töökollektiivide Ühendnõukogu asutati Dvigateli direktori Vladimir Jarovoi organiseerimisel. Selle nõukogu täitevkomitee esimeheks valiti Sergei Petinov.[2] Töökollektiivide Ühendnõukogusse kuulusid liidulise alluvusega ettevõtted nagu Dvigatel, Volta tehas, Baltijets, Pöögelmanni nimeline tehas, Tallinna Masinatehas, Balti Laevaremonditehas, Tallinna Merekaubasadam ja teised.[3] Ettevõtetes töötas kokku umbes 120 000 venekeelset töölist, töölisrühmade komandöriks oli Mihhail Lõssenko.[4] Anti välja ka ajalehte "Известия ОСТК".
1989. aasta veebruaris levitati Tallinna ja Narva üleliidulise alluvusega tehastes Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ideoloogiakomisjoni allkirja kandvat parteikoosoleku otsuse projekti, milles EKP-lt nõuti ultimatiivses toonis kümne päeva jooksul vabariigi parteiaktiivi kokkukutsumist.[5] Sama aasta 14. märtsil toimus Töökollektiivide Ühendnõukogu ja Interliikumise miiting Tallinnas Vōidu väljakul protestimaks Eesti Kongressi vastu (osales kuni 10 000 inimest). Linnavalitsuse keeldu miitingu korraldamiseks ignoreeriti, miitingulisi kaitsesid nõukogude armee väeosad.[6]
26. märtsil 1989 tulid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel Interliikumine ja Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu välja ühise nimekirjaga, milles oli 16 kandidaati, kellest kuus said valituks 48 Eestist valitu hulgas. 26. juulil algasid vastavalt Interliikumise, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja sõjaveteranide üleskutsele venemeelsetes ettevõtetes kohati streigid.[7]
Töökollektiivide Ühendnõukogu osales ka 18. märtsil 1990 toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu valimistel. Ülemnõukokku valitud saadikutest esindas 73 iseseisvus- ja 27 impeeriumimeelseid jõude.
15. mail 1990 korraldas Interrinne koos Töökollektivide Ühendnõukoguga Tallinnas Toompeal Eesti võimude vastase meeleavalduse, mis ähvardas muutuda vägivaldseks konfliktiks impeeriumimeelsete ja Eesti iseseisvuse pooldajate vahel.[8]
23. augustil 1991. aastal keelustasid Eesti võimud Töökollektiivide Ühendnõukogu ja teiste augustiputši toetanud jõudude tegevuse.[9]
Viited
- ↑ 30 aastat Rahvarindest – november 1988 kesknadal.ee
- ↑ Eestimaa Kommunistliku Partei 20. kongress audio, arhiiv.err.ee, 24. märts 1990
- ↑ Peeter Sookruus: muidu rahulikul ja kindlameelsel Arnold Rüütlil sai mõõt täis. Ta lajatas käega vastu lauda ja ütles, et nüüd aitab! epl.delfi.ee, 16. jaanuar 2025
- ↑ Kalle Muuli: lähme, Ülo! postimees.ee, 30. november 2013
- ↑ 14. MÄRTSILE MÕELDES digar, Rahva Hääl, 21 märts 1989
- ↑ Rahvarinne 30 aastat tagasi – märts 1990 kesknädal.ee
- ↑ 26. juulil 1989 facebook.com
- ↑ SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 45. koht: intrite meeleavaldus ähvardas muutuda vägivaldseks ohtuleht.ee, 10. jaanuar 2018
- ↑ Kümme aastat uut Eestit epl.delfi.ee, 9. juuli 2001
Välislingid
- Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKNÜ) miiting audio, arhiiv.err.ee, 14. märts 1989
- Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja Interliikumise korraldatud miiting Linnahalli juures juulis 1989 foto
- Eesti tootmiskollektiivide ühendnõukogu määrus. Projekt digar, Leninlik Lipp, 2 november 1988 ]]