Sergei Semjonovitš Birjuzov (vene keeles Сергей Семёнович Бирюзов; 21. august 1904 Skopin – 19. oktoober 1964 Belgrad) oli NSV Liidu sõjaväelane (Nõukogude Liidu marssal, 1955).
Sergei Birjuzov oli kommunistliku partei liige alates 1926. aastast, NLKP Keskkomitee kandidaatliige 1956. aastast ja liige 1961. aastast ning NSV Liidu Ülemnõukogu saadik 2.–6. koosseisu ajal.[1]
Auastmed
- polkovnik, 4. september 1938
- brigaadikomandör, 4. november 1939
- kindralmajor, 4. juuni 1940
- kindralleitnant, 30. august 1943
- kindralpolkovnik, 17. mai 1944
- armeekindral, 3. august 1953
- Nõukogude Liidu marssal, 11. märts 1955[1]
Tunnustus
- Nõukogude Liidu kangelane (nr 10828, 1. veebruar 1958)
- Lenini orden, viiekordne kavaler (27. märts 1942, 6. november 1947, 20. august 1954, 1. veebruar 1958, 20. august 1964)
- Punalipu orden, kolmekordne kavaler (13. september 1944, 3. november 1944, 20. aprill 1953)
- Suvorovi orden, 1. klass (16. mai 1944) ja 2. klass (31. märts 1943)
- Kutuzovi orden, 1. klass (17. september 1943)
- Bogdan Hmelnitski orden, 1. klass (19. märts 1944)
- medal "Stalingradi kaitsmise eest"
- juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude"
- medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945"
- medal "Belgradi vabastamise eest"
- juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude"
Viited
- 1 2 "Sergei Birjuzovi biograafia (vene keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2009. Vaadatud 23. detsembril 2012.
