Raimond Kaugver (1937. aastani Raimond Karrofeld; 25. veebruar 1926 Rakvere – 24. jaanuar 1992 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Ta on ainus eesti kirjanik, kelle raamatute esmatrükkide kogutiraaž ületab miljoni piiri.^[1][2]

Ta sündis raamatupidaja perekonnas. Aastatel 1937–1943 õppis Rakvere algkoolis ja gümnaasiumis. Gümnaasiumi lõpetas ainult viitega.^[3]

1943. aastal põgenes ta Soome, kus astus 200. eesti jalaväerügementi; sai väljaõppe Porokyläs ja Taaveti allohvitserikoolis ning osales tõrjelahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil. Tagasi Eestisse tuli ta koos paljude teiste soomepoistega 1944. aasta augustis. Sama aasta sügisel võitles Kaugver Saksa poolel: Pitka löögiüksuses sissetungivate Nõukogude vägede vastu ja varjus seejärel kodukandis.

1944. aastal töötas ta mõne kuu õpetajana Mädapea algkoolis, kuni arreteeriti Saksa armees teenimise eest sama aasta lõpus ning saadeti "kodumaa reetmise eest" viieks aastaks sunnitööle Vorkuta söekaevandusse, kust vabanes 1949. aasta detsembris.^[3]

Aastail 1950–1961 teenis ta leiba Tallinna Trammitrustis, hiljem töötas ka kaevuri, puhkekodu abidirektori ja Pärnu teatri kirjandusala juhatajana^[4].

1964. aastast oli ta Kirjanike Liidu liige ja kutseline kirjanik.

Kaugver oli Eesti Kongressi liige.

Juba kümneaastase koolipoisina toimetas ta vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus,^[5] kus muu hulgas ilmus tema seiklusjutt "Kõrbelõvi".^[3] Soome armees teenides kohtus Kaugver Ain Kaalepi ja Lennart Tikerpuuga, kellega koos andis välja kirjanduslikku albumit Quasimodo. Albumile tegi kaastööd ka Raimond Kolk.^[2]

1956. aastal debüteeris Kaugver novelliga "Doktor Kollom" ajakirjas Looming. Novell kujutas endast ümbertöötatud katkendit tema 16-aastaselt sahtlisse kirjutatud romaanist "Ühe hinge tee".^[1]

1958. aastal valmis novellikogu "Virvatuled" käsikiri, mis jäi aga toona ilmumata. Käsikirja tagasilükkamise kohta on Kaugver meenutanud: "Arutluskoosolekul kuulsin oma hämmastuseks, et olen novellides viljelnud peaaegu kõiki -isme, mida nende aegade keelatud vaadete nimekirjast võis leida." Kultuuriloolane Aivar Kull on tunnustanud Kaugveri kirjanduspoliitilist osavust, mis ilmnes selles, et hiljem suutis ta kõik "Virvatulede” novellid ikkagi ükshaaval perioodikas avaldada.^[1]

1959. aasta romaanivõistlusel pälvis tema teos "Võõra mõõga teenistuses" kirjandusliku kvaliteediga küll žürii tähelepanu, kuid teema tõttu (Saksa sõjaväes olnud noormehe päevik) polnud selle avaldamine toona mõeldav. Nii sai Kaugveri esimeseks trükis ilmunud romaaniks "Keskpäevavalgus", mis avaldati 1962. aastal.^[6]

Tema loominguline edukäik algas aga menuromaaniga "Nelikümmend küünalt" (1966), millest on suure lugejahuvi toel ilmunud aastate jooksul palju trükke ja mis tõlgiti peagi ka soome keelde (ilmus Soomes 1971).^[6] Teos sisaldab valusaid isiklikke mälestusi Vorkuta vangilaagrist ja sunnitööst kivisöekaevanduses ning elu mõtte leidmist uskumatute raskuste kiuste. Käsikiri pälvis 1965. aasta romaanivõistlusel auhinna ja ka paljud kriitikud peavad seda Kaugveri parimaks romaaniks.

Elust enesest ehk enda haiglamuljetest (1979. aastal amputeeriti Kaugveril gangreeni tõttu jalg kuni põlveni) sündis tema teiseks tippromaaniks peetud "Vana mees tahab koju" (1983). Selle teose kõigi trükkide kogutiraaž ulatus üle 120 000 eksemplari.^[5]

Ajaloolise rekordi püstitas Kaugveri 1988. aastal ilmunud romaan "Kas ema südant tunned sa?", mis käsitleb vanemate ja laste suhteid. Eesti kirjanduslukku läks see kui suurima esmatiraažiga – 115 000 eksemplari – trükitud ilukirjandusteos.^[7]

Kaugveri romaane on tõlgitud lisaks vene ja soome keelele ka muudesse keeltesse ning nende põhjal on tehtud nii teatrilavastusi kui ka mängufilme.

Ta kirjutas rohkesti ka lühiproosat ja näitekirjandust. Tema näidendeid on lavastatud nii kutselistes kui ka rahvateatrites ning kuuldemänge korduvalt esitatud Eesti Raadios ja ka välisriikide raadiojaamades.

Saamata ametlikult rahvakirjanikuks, on Kaugveri sageli selleks peetud. Tema loomingu fenomenaalne populaarsus ja meeletud trükiarvud said sündida raamatukeskse ajastu ja Kaugveri kirjutamislaadi õnneliku kokkulangemisena.^[3] Samas on kirjandusteadlane Sirje Olesk tõdenud: "Raimond Kaugveril oli mitmekülgne kirjanduslik anne, mis ei saanud nõukogu­de režiimis vabalt avaneda. Totaalriigi tegelikkus ja ideoloogiline sundus tegid temast selle lobeda jutukirjaniku, kellena tundis teda kaasaeg."^[6]

• 1984 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia (romaan "Vana mees tahab koju")
• 1989 – Friedebert Tuglase novelliauhind (novell "Elupäästja", Edasi, 27. veebruar 1988 ja kogumikus "Kirjad laagrist", 1989)

Tema esimene abikaasa oli Sigrid Kaugver (Kurvis) (1925–2009), teine abikaasa Grete-Edith Kaugver (Leisner) (1928–2002) ja kolmas abikaasa Aave Kaugver (Õngo; kirjanik Julius Oro tütar^[4]) (1931–1989). Tema tütar esimesest abielust Katrin Kaugver (1950) on tõlkija ja raamatukogutöötaja.

Ta valdas vene, inglise, saksa ja soome keelt ning pidas koolipõlves koguni inglise keeles päevikut.^[3] Tänu silmapaistvale nutikusele ja suurepärasele mälule mängis ta hästi ka malet ja bridži.^[5]

Kaugver põdes elu lõpus leukeemiat. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.^[2]

• "Keele ja Kirjanduse" ringküsitlus kirjanikele. Raimond Kaugver. Keel ja Kirjandus 1974, nr 5, lk 297–298
• "Meenutusi kirjanduslikest takistusjooksudest". Keel ja Kirjandus 1988, nr 7, lk 433–436
• Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, Eesti Raamat 1991. Lk 263–266 (ülevaate autor Ülo Tonts) ja bibliograafia lk 280
• Villem Gross. "In memoriam Kaugver". Keel ja Kirjandus 1992, nr 4, lk 251–252
• Aivar Kull. "Rahvas, kunst ja Kaugver". Päevaleht, 7. detsember 1993; Aivar Kulli raamatus "Kulli pilk". Tartu 2005. Lk 241–244
• Ain Kaalep. See on eriti ehtne Raimond Kaugver. – Vikerkaar 1994, nr 3
• "Raimond Kaugver ja KGB" (dokumente, koostanud ja tõlkinud Tõnis Ritson). Kultuurimaa 18. september 1996, lk 15
• Oskar Kruus. "Raimond Kaugveri rada kirjandusse". Keel ja Kirjandus 2000, nr 9, lk 634–645 ja nr 10, lk 723–730
• Ain Kaalep. "Lisandusi Raimond Kaugveri biograafiale". Keel ja Kirjandus 2000, nr 11, lk 823–824
• Raimond Kaugver. "Põhjavalgus". // Rein Veidemann. "101 Eesti kirjandusteost". Tallinn 2011. Lk 114–115
• Sirje Olesk. "Erakirjad kui kirjandus". Keel ja Kirjandus, 2021, nr 4
• Sirly Hiiemäe. "Raimond Kaugver. Rahvakirjaniku lugu". Kirjastus Paradiis, 2024
• Katrin Kaugver. Raimond Kaugver. Kirjad tütrele 1969–1991 Looming, 2026, nr 2

• "Õhtutund kirjanikuga. Raimond Kaugver" Eesti Televisioon, 26. mai 1984
• Kalev Kesküla. "Elukutselt menukirjanik". Eesti Ekspress, 8. november 2001, lk B17–B20
• "Tõlkija ja raamatukogutöötaja Katrin Kaugveri lühikokkuvõtted oma isa romaanidest". Eesti Ekspress, 8. november 2001
• "Kaugveri kordustrükk kukkus läbi". Eesti Ekspress, 11. september 2003, lk A5
• Jaanus Kulli. "80: elegantne bestselleri-mees Raimond Kaugver". SL Õhtuleht, 25. veebruar 2006
• Kaarel Kressa. "Ilmus Kaugveri kadunud romaan". Eesti Päevaleht, 9. juuli 2010
• Haud Tallinna Metsakalmistul