Päevapaabusilm (Aglais io) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikaliik.
Nimetuse etümoloogia
Päevapaabusilma eestikeelne nimetus tuleneb tema tiibadel paiknevatest suurtest silmlaikudest, mis meenutavad paabulinnu saba sulgedel olevaid silmalaike. Ladinakeelne nimetus io pärineb vanakreeka mütoloogiast, kus Io oli üks Zeusi armukestest.
Välimus ja tunnused
Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 50–65 mm. Tiibade ülakülg on tume pruunikaspunane. Eestiva eeserval paiknevad kannapoolne osa ja musta-kollasekirju ala, tagatiiva kannaosa on mustjas. Igal tiival asub suur ja mitmevärviline silmlaik, mis võib kohati helkida violetselt. Eestiiva eeserval on lisaks kaks suurt musta ja üks kollane laik. Tiibade välisserv on kergelt sakiline. Suuremad silmlaigud asuvad eestiiva tipu lähedal ja tagatiiva välisserva keskosas. Tiivanarmad on mustad. Tiibade alakülg on seevastu must ja tiheda kribulise kirjaga, mistõttu suletud tiibadega liblikas sulandub hästi ümbrusesse.[1] Tänu sakilistele tiivaservadele ja tiibade tumepruunile alaküljele meenutab päevapaabusilm suletud tiibadega kuivanud lehte, mistõttu on teda puhkeasendis raske märgata. Häirimise korral avab liblikas hetkeks tiivad ning äkitselt nähtavale ilmuvad silmlaigud võivad ründaja eemale peletada.[2]
Tiibade ülapool
Tiibade alapool
Värvuse aberratsioon
Elupaik
Tegemist on metsa- ja kultuurmaastikuliigiga. Tänu heale lennuvõimele ja valmikute pikale elueale võib teda kohata väga erinevates paikades. Ta esineb metsaservadel, aedades, parkides, niitudel, teeservades ja muudes avatumates elupaikades.[1]
Levila
Transeuraasia liik.[3] Päevapaabusilm on levinud üle kogu Euroopa. Liik puudub vaid Pürenee poolsaare lõunaosas ja Fennoskandia põhjaosas. [1][2]
Päevapaabusilm on tänapäeval kogu Eestis laialt levinud tavaline päevaliblikas. Varem oli ta Eestis haruldasem ning kuni 20. sajandi keskpaigani ei suutnud liik igal aastal edukalt talvituda. Alates 1960. aastatest levis päevapaabusilm üle kogu Eesti ja muutus kõikjal järjest tavalisemaks.[3]
Lennuaeg
Päevapaabusilma valmikud on pikaealised ning nad talvituvad. Liblikaid võib näha juuni lõpust või augusti algusest septembrini, kuid talvitunud isendid ilmuvad uuesti välja aprillis ja neid võib kohata veel juuniski. Seega võib liiki sobivates tingimustes näha suurema osa aastast.[1]
Kurameerimine
Tihedalt seotud isaste territoriaalse käitumisega. Isased ei otsi emaseid juhuslikult kogu maastikul ringi lennates, vaid valivad endale kindla paiga, kus on suurem tõenäosus mööduvaid emaseid kohata. Isane valib sageli serva- või nurgakoha, kus lendavaid liblikaid on lihtsam märgata ja kus emaste liikumine võib maastiku tõttu koonduda.[4]
Territooriumil viibiv isane jälgib ümbrust ning lendab mööduvale liblikale vastu. Kui tegemist on teise isasega, kujuneb sellest enamasti õhuline tagaajamine või vastasseis, mille eesmärk on territooriumi kaitsmine. Kui möödujaks osutub emane, võib sama kiire reageerimine üle minna kurameerimiseks. Päevapaabusilma puhul ei ole kurameerimine seega ainult rahulik lähenemine emasele, vaid algab sageli kiire lennulise jälitamisena. Isase edukus sõltub suurel määral lennuvõimest ja manööverdusoskusest, sest emane ei pruugi kohe paaritumisega nõustuda ning võib isast pikalt proovile panna.[4]
Kurameerimine võib olla pikk ja pingutust nõudev. Isane peab emasele järgnema ning püsima tema läheduses, kuni emane maandub ja paaritumine võimalikuks muutub. See muudab lennu kvaliteedi oluliseks osaks paarumiskäitumisest: edukas isane peab suutma kiiresti reageerida, hästi manööverdada ja jälitamist jätkata. Sama uurimus näitas, et kui kaks isast sattusid samale territooriumile ja olid mõlemad võimelised pärast õhulist vastasseisu sinna tagasi pöörduma, lahkus territooriumilt sagedamini väiksema manööverdusvõimega isane. [4]
Territooriumi valik ei sõltu ainult sellest, kust emased võivad läbi lennata, vaid ka ilmast ja mikrokeskkonnast. Isased kasutavad territooriumidel eri mõõtkavas maastikuvorme, sealhulgas nõlvade servi, metsaääri ja väiksemaid pinnavorme. Jahedates kevadistes oludes võivad nad valida soojemaid, päikeselisemaid ja tuule eest kaitstumaid kohti, näiteks mutimullahunnikute päikesepoolseid külgi või varjulisemaid servi.[5]
Päevapaabusilm annab aastas tavaliselt kaks kuni kolm põlvkonda, kuid ebasoodsamates piirkondades, näiteks mäestikes, võib areneda vaid üks põlvkond.[6]
Rööviku areng
Munad munetakse noorte kõrvenõgeste või humalate[7] lehtede alaküljele. Noored röövikud elavad algul koos ning katavad toitumistaime võrse ühise võrgendiga. Alles eelviimases kasvujärgus hakkavad nad järk-järgult hajuma. Nukkumiseks otsib röövik varjulise koha ja kinnitub näiteks peene oksa külge. Umbes kahe kuni kolme nädala pärast koorub nukust valmik, kes võib peagi paljuneda või otsida endale talvitumiseks kaitstud paiga, näiteks pööningu, koopa, urgu või muu varjualuse.[6]
Röövik kasvab kuni 4 cm pikkuseks. Ta on musta värvi, ogalise kehaga ning kaetud arvukate valgete täppidega.[2]
Munad
Röövikud
Nukk
Erinevat
Päevapaabusilm on kujutatud "Loomade elu" 3. köite esikaanel koos pääsusaba ja ohakaliblikaga.[8]
Päevapaabusilma teaduslik nimetus oli varem Inachis io, sest liiki käsitleti eraldi perekonna päevapaabusilm (Inachis) ainsa esindajana. Hilisemad fülogeneetilised uurimused, milles kasutati nii morfoloogilisi tunnuseid kui ka DNA-andmeid, näitasid aga, et Inachis on väga lähedalt seotud perekonnaga Aglais. Seetõttu on Inachis tänapäeval enamasti liidetud perekonnaga Aglais ning päevapaabusilma kehtivaks teaduslikuks nimetuseks peetakse Aglais io. Vana nimetus Inachis io on jäänud sünonüümina kasutusele.[9]
Viited
- 1 2 3 4 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 196.
- 1 2 3 Sterry, Paul; Mackay, Andrew. Liblikad. Lk 90.
- 1 2 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 212.
- 1 2 3 Baker, R. R. (juuni 1972). "Territorial Behaviour of the Nymphalid Butterflies, Aglais urticae (L.) and Inachis io (L.)". The Journal of Animal Ecology. 41 (2): 453. DOI:10.2307/3480.
- ↑ Dennis, Roger L. H.; Sparks, Tim H. (16. märts 2005). "Landscape Resources for the Territorial Nymphalid Butterfly Inachis io: Microsite Landform Selection and Behavioral Responses to Environmental Conditions". Journal of Insect Behavior (inglise). 18 (5): 725–742. DOI:10.1007/s/0905-05-7022-7. ISSN 0892-7553.
- 1 2 Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 146.
- ↑ Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 56-57.
- ↑ "Loomade elu", 3. kd.
- ↑ Wahlberg, N.; Nylin, S. (21. märts 2003). "Morphology versus molecules: resolution of the positions of Nymphalis, Polygonia, and related genera (Lepidoptera: Nymphalidae)". Cladistics (inglise). 19 (3): 213–223. DOI:10.1016/S0748-3007(03)00027-6.
Välislingid
- Päevapaabusilm andmebaasis eElurikkus
