Teisipäev, juuli 28, 2026

Logi sisse
Ajalugu, Täna ajaloos

TÄNA AJALOOS, 24. juuli ⟩ Ameerika professor leidis mägedest maailmakuulsa hüljatud linna

RSS

Nicolás Maduro Moros (sündinud 23. novembril 1962 Caracases) on Venezuela poliitik, Venezuela president alates 5. märtsist 2013 kuni tema de facto võimult kõrvaldamiseni Ameerika Ühendriikide poolt 2026. aastal. 3. jaanuaril 2026 vahistati ta Venezuelasse tunginud USA vägede poolt ja toimetati New Yorki, kus tema üle peetakse kohut.

Ta on Venezuela Ühinenud Sotsialistliku Partei liige.

Elukäik

Sündis katoliiklikus töölisklassi peres. Tema isa Nicolás Maduro García oli silmapaistev ametiühinguliider. 2013. aasta intervjuus väitis Maduro, et tema vanavanemad olid juudid, sefardi mauri taustaga ja pöördusid katoliiklusse Venezuelas.[1]

Ta alustas oma poliitilist tegevust Caracase töölislinnaosas El Valle keskkooli õpilasomavalitsuses, kuid ta ei lõpetanud keskkooli.[2] Kooli ajal mängis ta bassikitarri ansamblis "Enigma".[3]

Ta töötas aastaid bussijuhina Caracases ja oli seejärel ametiühinguaktivist.[4] 24-aastaselt elas ta aasta Kuubal Havannas, kui marksistlik-leninistlik ja maoistlik Sotsialistlik Liiga oli ta saatnud üheaastasele kursusele Escuela Nacional de Cuadros Julio Antonio Mellasse, mis on Noorte Kommunistide Liidu juhitud poliitiline koolituskeskus.[3]

1992. aastal osales tollase Venezuela presidendi Carlos Andrés Pérezi vastu suunatud sõjaväelistes ülestõusudes. 1994. aastal sai temast Caracase metrootöötajate ametiühingu (Sitrameca) juhatuse spordisekretär, mis oli ametiühingu töötaja madalaim aste. Aasta pärast visati ta sealt sisemiste vastuolude tõttu välja. Tema endised kolleegid õigustavad tema töölt puudumisi sellega, et ta "teeb ​​juba tänavatel revolutsiooni". 1996. aastal juhtis ta Sitramecaga paralleelse ametiühingu nimega Metroo Tööliste Ühendatud Ametiühing (Asumetro) asutamist, olles selle organiseeriv sekretär. Neid nõustas jurist Cilia Flores, tema hilisem abikaasa.[3]

1990. aastate algul liitus ta Hugo Cháveze juhitud Revolutsioonilise Bolivari Liikumisega 200 (MBR-200). Venezueala armee endise ülemjuhataja Carlos Peñaloza Zambrano sõnul andis Maduro Kuubal viibides Kuuba Fidel Castro luuretalitus talle ülesande olla Kuuba luuredirektoraadi heaks töötav "mutt", et pöörduda Hugo Cháveze poole, kellel oli parasjagu õitsev sõjaväeline karjäär.[5] Ta võitles Cháveze vabastamise eest, kui ta vangistati oma rolli eest 1992. aasta Venezuela riigipöördekatsetes. Ta tutvus jurist Cilia Floresega, kes juhtis Cháveze vabastamise eest võitlevat juristide meeskonda ning nad abiellusid. Madurol oli oluline roll Viienda Vabariigi Liikumise (MVR) asutamisel, mis toetas Cháveze tema presidendikandidaadiks kandideerimisel 1998. aastal.[2] MVRi liikmena valiti ta 1998. aastal Venezuela parlamendi alamkoja (Saadikutekoda), 1999. aastal uut Venezuela põhiseadust väljatöötava Venezuela Rahvusliku Põhiseadusassamblee ning 2000. aastal uue Venezuela parlamendi Rahvusassamblee liikmeks. Ernesto Alvarenga, kes oli MVR fraktsiooni juht, usub, et Maduro paistis silma rohkem Chávezilt käske vastuvaidlematult võtmisega, mitte oma juhiomadustega. „Ta on distsiplineeritud ja võitleja veendumusega, kuid säilitas alati alluva profiili.“ 2005-2006 oli ta Rahvusassamblee president.[3]

9. augustist 2006 kuni 15. jaanuarini 2013 oli ta Venezuela välisminister ja 13. oktoobrist 2012 kuni 5. märtsini 2013 asepresident.[4] Venezuela diplomaatia juhina järgis Maduro Chaveze joont, taotledes avalikult "multipolaarse maailma ehitamist, mis on vaba 'Põhja-Ameerika imperialismi' hegemooniast". Teda peeti võtmetegelaseks oma riigi välispoliitika edendamisel väljaspool Ladina-Ameerika piire, luues tihedamaid sidemeid peaaegu iga valitsusega, mis ühel või teisel teemal Ameerika Ühendriikidega võistles.[6] Venezuela välispoliitiliste seisukohtade hulka tema ametiajal kuulusid suhete lõpetamine Taiwaniga Hiina Rahvavabariigi kasuks,[7] Liibüa toetamine Muammar Gaddafi ajal,[8] diplomaatiliste suhete katkestamine Iisraeliga 2008.–2009. aasta Gaza sõja ajal,[9] Palestiina riigiga diplomaatiliste suhete loomine,[10] suhete pöördumine Colombiaga 2008. ja uuesti 2010. aastal, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine iseseisvate riikidena[11] ning Bashar al-Assadi toetamine Süüria kodusõja ajal.[12]

Pärast Hugo Cháveze surma 5. märtsil 2013 sai Maduro presidendi kohusetäitjaks.[4] 14. aprillil 2013 toimunud presidendivalimistel valiti ta 50,75% häältega Venezuela presidendiks.

2018. aastal kandideeris Maduro uuesti ja 20. mail 2018 toimunud valimistel kuulutati ta võitjaks,[4] saades ametlikel andmetel umbes 67,7% häältest, mis tagas tema teise ametiaja.[13] Need valimised olid rahvusvaheliselt vastuolulised ning paljud riigid ja vaatlejad kahtlesid nende usaldusväärsuses.[4][13]

Amnesty Internationali 2018. aasta aruandes "süüdistatakse Nicolás Maduro valitsust Venezuela ajaloo halvimate inimõiguste rikkumiste toimepanemises". Aruandes leiti, et vägivalda pandi toime eriti Venezuela vaestes piirkondades ja see hõlmas "8292 kohtuvälist hukkamist, mis viidi läbi aastatel 2015–2017". Ühe aasta jooksul panid 22% mõrvadest (4667) toime julgeolekujõud.[14]

28. juulil 2024 toimunud presidendivalimistel kuulutati Maduro ametlikult võitjaks, kogudes 51,23% häältest, mis tagas talle kolmanda ametiaja. Valimistulemused olid vastuolulised ning nii opositsioon kui ka mitmed välisriigid kritiseerisid valimisprotsessi ja tulemuste läbipaistmatust.[15][16]

Tema valitsusajal on Venezuela kogenud pretsedenditut majanduskriisi, sealhulgas hüperinflatsiooni, toidupuudust ja poliitilist ebastabiilsust.[4]

Kinnipidamine ja riigist väljatoimetamine

 Pikemalt artiklis 2026. aasta Ameerika Ühendriikide rünnak Venezuelale

26. märtsil 2020 esitas USA justiitsministeerium Madurole süüdistuse narkoterrorismis ja kokaiini USAsse importimise vandenõus ning käis välja 15-miljonilise preemia info eest, mis viiks Maduro vahistamiseni.[17] 2025. aasta augustis tõstis USA justiitsministeerium Maduro vahistamise eest määratava preemia 50 miljoni USA dollarini.[18] 24. novembril 2025 nimetas USA president Donald Trumpi administratsioon Maduro ja tema valitsuse liikmed ametlikult välismaise terroristliku rühmituse liikmeteks.[19]

USA president Donald Trump teatas 3. jaanuaril 2026, et USA väed võtsid Venezuela liidri Nicolás Maduro ja tema naise Cilia Flores kinni ning toimetasid nad riigist välja.[20] USA peaprokuröri Pam Bondi sõnul on Madurole ja tema naisele esitatud süüdistus narkoterrorismi vandenõus, kokaiini impordi vandenõus, kuulipildujate ja hävitusseadmete omamises ning vandenõus Ameerika Ühendriikide vastu.[21]

Tunnustus

Isiklikku

Nicolás Maduro on abielus Cilia Floresega, kes on samuti tuntud Venezuela poliitik. Maduról on poeg Nicolás Maduro Guerra esimesest abielust, kes on aktiivne poliitikas ja on olnud valitsuses kõrgetel ametikohtadel.

Viited

  1. ↑ "Venezuelan president: My grandparents were Jewish". The Jerusalem Post | JPost.com. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  2. 1 2 Watts, Jonathan; Lopez, Virginia (15. aprill 2013). "Who is Nicolás Maduro? Profile of Venezuela's new president". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  3. 1 2 3 4 "Perfil de Nicolás Maduro - Archivo Digital de Noticias de Colombia y el Mundo desde 1.990 - eltiempo.com". eltiempo.com (hispaania). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  4. 1 2 3 4 5 6 "Nicolas Maduro | Biography, Facts, & Presidency | Britannica". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 3. jaanuaril 2026.
  5. ↑ Peñaloza Zambrano, Carlos (2014). Chávez, el delfin de Fidel: la historia secreta del golpe del 4 de febrero. Miami: Alexandria Library. p. 184. ISBN 978-1-5057-5033-1. OCLC 904959157. ... Maduro returned to Venezuela with the permission to approach Chávez acting as a mole of the G2.
  6. ↑ "Nicolás Maduro, el presidente de una nación dividida". BBC News Mundo (hispaania). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  7. ↑ "Taiwanese diplomats to leave Venezuela - Daily News - EL UNIVERSAL". www.eluniversal.com (hispaania). Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2016. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  8. ↑ Shoichet, Catherine E. (9. detsember 2012). "Venezuela: As Chavez battles cancer, Maduro waits in the wings". CNN (inglise). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  9. ↑ "Israel expels Venezuelan ambassador - CNN.com". edition.cnn.com (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2019. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  10. ↑ Rasgon, Adam (24. jaanuar 2019). "Palestinian official slams US over its support for Venezuelan opposition leader". The Times of Israel (Ameerika inglise). ISSN 0040-7909. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  11. ↑ "Venezuela recognises rebel Georgian regions: Chavez". www.abc.net.au (Austraalia inglise). 11. september 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2009. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  12. ↑ Deisy Buitrago, Andrew Cawthorne. "Hugo Chavez sends solidarity to Gaddafi, Syria". U.S. (Ameerika inglise). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  13. 1 2 "Nicolas Maduro wins Venezuela presidential election – DW – 05/21/2018". dw.com (inglise). Vaadatud 3. jaanuaril 2026.
  14. ↑ "Amnesty: Maduro Government Executed Thousands". Voice of America (inglise). 20. september 2018. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  15. ↑ "Maduro declared winner in Venezuela's presidential election". euronews (inglise). 29. juuli 2024. Vaadatud 3. jaanuaril 2026.
  16. ↑ ERR (19. august 2024). "Borrell: Venezuelat ähvardab tõsine kriis, kui Maduro ei suuda valimisvõitu tõestada". ERR. Vaadatud 3. jaanuaril 2026.
  17. ↑ "США обвинили Мадуро в наркотерроризме и предложили $15 млн за помощь в его поимке". BBC News Русская служба (vene). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  18. ↑ Levin, Sam (8. august 2025). "Trump administration doubles reward for arrest of Venezuela's president to $50m". The Guardian (Briti inglise). ISSN 0261-3077. Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  19. ↑ Atwood, Betsy Klein, Natasha Bertrand, Kevin Liptak, Kylie (24. november 2025). "Trump administration formally designates Venezuela's Maduro as member of a foreign terrorist organization | CNN Politics". CNN (inglise). Vaadatud 4. jaanuaril 2026.
  20. ↑ Kressa, Kaarel (4. jaanuar 2026). "Maduro mõjukas abikaasa Cilia Flores toetas presidenti väidetavalt nii poliitikas kui narkoäris". www.delfi.ee. Vaadatud 4. jaanuaril 2025.
  21. ↑ Regencia, Ted. "Trump says Venezuela's Maduro 'captured' after huge US military strikes". Al Jazeera (inglise). Vaadatud 3. jaanuaril 2026.
Eelnev
Hugo Chávez		 Venezuela president
Alates 2013. aastast		 Järgnev
Võimul
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Maduro

Related Posts

TÄNA AJALOOS ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

juuli 28, 2026

TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

juuli 28, 2026

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Veel nalja

Copyleft All Rights Reserved 2026 Theme: intimate by Template Sell.