TÄNA AJALOOS, 24. juuli ⟩ Ameerika professor leidis mägedest maailmakuulsa hüljatud linna

Marta Sillaots (sündinud Reichenbach, abielludes Gerland, (õieti) eestistatult Marta Rannat; 12. mai 1887 Rakke – 15. juuli 1969 Tallinn), eesti kirjanik ja tõlkija, kirjanduskriitik.

Elukäik

Pärast õppimist algkoolis, mis jäi haiguse tõttu pooleli,^[1] pandi Marta Sillaots Tallinna Kõrgemasse Linna-Tütarlastekooli,^[2] kus ta õppis 1895–1904.^[3] 1905. aastal sooritas Sillaots eksamid Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja sai koduõpetaja kutse. Aastatel 1907–1912 töötas ta õpetajana mitmes Tallinna algkoolis.^[3]

Sillaots oli innukas esperantist. Ta asutas 1907. aastal koos noore ajakirjaniku Johannes Adolf Rahamägiga esimese eesti esperanto seltsi. 1913. aastal suleti selts separatistlike kahtlustuste tõttu.^[4] 1916 otsustas valida postiametniku elukutse ning töötas 1919. aastani Tallinna postimajas. 1920–1922 oli Tallinna Teatajas välisuudiste toimetaja. 1922. aastast tegutses vabakutselisena. 1938 võeti Marta Sillaots Eesti Kirjanikkude Liitu.^[1]

Marta Sillaotsa kutsuti ka Rahumäe kooli ristiemaks.^[viide?]

NKVD arreteeris ta 1950. aastal. Kuni 1952. aasta maini oli ta Valga vangilaagris, seejärel Leningradi haiglas ning alates juunist püsivalt Sverdlovski oblastis. Kodutee algas 1954. aasta detsembris, vahepeatused olid Mariinskis ja Novosibirskis. Tallinna tagasi jõudis ta 1955. aasta lõpus.^[1] 1965. aastal tühistati Sillaotsa puudutav Ülemkohtu otsus "süüteo puudumisel".^[5]

Marta Sillaots suri 1969. aastal Tallinnas^[6] ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.^[5]

Isiklikku

Tema vennad olid zooloog ja hüdrobioloog Heinrich Riikoja ning tehnikateadlane Helmut Riikoja. 1923. aastal abiellus Marta Sillaots Julius Woldemar Gerlandiga, kelle varasemast abielust sündinud tütred Elisabeth ja Vilhelmine kasvasid nende peres. 1936. aastal eestistati nimi Gerland Rannatiks.^[1]

Looming

Sillaotsa nimi on võetud ema lapsepõlvekodu nimest. Tema esimene trükitud artikkel oli esperanto keeles, see ilmus 1908. aastal ajakirjas Estlanda Esperantisto.^[3] 1910. aastal hakkas Marta Sillaots Postimehes avaldama julgeid ja asjalikke kasvatusteemalisi kirjutisi ning lühijutte lastest^[2]. 1912. aastal ilmus teadaolevalt tema esimene kirjanduskriitiline kirjutis, milleks oli L. Onerva novellikogu "Murdjooned" arvustus^[1]. Marta Sillaotsa esimene ilukirjandusteos oli "Algajad" (1912). Marta Sillaots on kirjutanud naisküsimust käsitlevaid jutustusi ja romaane: "Anna Holm" (1913), "Viiskümmend" (1937) ja "Neli saatust" (1938).^[3] Populaarseks sai lasteraamat "Trips, Traps ja Trull" (1935),^[3] mis on õpetlik lugu kolmest vennast, kes satuvad pidevalt seiklustesse. Marta Sillaots kirjutas olulisi kirjanduskriitilisi esseid, näiteks "Eduard Vilde naistüübid" (1925), "A. Kitzbergi toodang" (1925), "A. H. Tammsaare looming" (1927)^[2], samuti esseeraamatuid Eduard Vilde (1972), August Kitzbergi (1925) ja Anton Hansen Tammsaare (1927) kohta. Tõlkimist alustas Sillaots 1909. aasta paiku. 1914. aastal ilmus esimene Sillaotsa tõlgitud ilukirjandusteos, Edgar Wallace’i "Nelja kohus".^[1] Ta on tõlkinud üle 60 väärtteose prantsuse, inglise, vene ja saksa kirjandusest.

Marta Sillaotsa ja Evald Paikre ühine varjunimi oli Tuulenõel. E. Paikrega sidus teda pikk loominguline sõprus ja sügav vastastikune lugupidamine.

Marta Sillaots kasutas mitut pseudonüümi. Igal varjunimel oli oma valdkondlik ja stiililine kasutusala. Näiteks prantsuse kultuuriga tegeledes oli Marta Sillaots prantsuse karikaturisti järgi Caran d’Ach ning inglise kirjandusega tegeledes Miss Cherry. Eestipäraselt oli ta Hugo Raudsepa Milli Mallika eeskujul Molli Pill ning poliitika üle arutledes oli ta Longue-vue ja Demokraat.^[7]

Artiklikogumik

"Kirg ja kavalus". Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Sari Eesti mõttelugu, nr 104, Ilmamaa, Tartu 2012, 448 lk; ISBN 9789985774366

Viited

1 2 3 4 5 6 Anu Saluäär, "Marta Sillaots 1887–1969" – Looming 1987, nr 5, lk 672–681.
1 2 3 Reet Krusten, "Marta Sillaots kaheksakümnendal künnisel" – Keel ja Kirjandus 1967, nr 5, lk 295–297.
1 2 3 4 5 Eerik Teder, "Marta Sillaots 80-aastane" – Looming 1967, nr 5, lk 794–795.
↑ Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr 136, 18. november 1934.
1 2 Anu Saluäär, "Kirjutav eesti naine. Järelsõna." – Sealtpoolt künniseid. Tagasivaade. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2009, lk 155–172.
↑ Marta Sillaots. lk 575 Keel ja Kirjandus, 1969, nr 9.
↑ Hando Runnel, "Kõnelus Marta Sillaotsast. Eessõna." – Kirg ja kavalus. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 7–10.

Kirjandus

Alma (= Aira) Kaal, "Mõnest iseloomulikust joonest Marta Sillaotsa tegevuses. (Tema 50-nda sünnipäeva puhul)" – Eesti Kirjandus 1937, nr 5, lk 227–234.
Oskar Kuningas, "Mälestuspilte Marta Sillaotsast" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 5, lk 309–312.
Anu Saluäär, "Marta Sillaots 1887–1969" – Looming 1987, nr 5, lk 672–681 (ilmunud ka Anu Saluääre raamatus "Põhjamaadest ja Eestist. Kirjutisi 1987–2008", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 505–548).
Anu Saluäär, "Kirjutav eesti naine. Järelsõna." – Sealtpoolt künniseid. Tagasivaade. Tallinn: Loomingu Raamatukogu 2009, lk 155–172.
Ain Kaalep, "Kollase toa saladus" (Marta Sillaots 100) – Kirjanduse jaosmaa '87, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 47–54 (ilmunud ka Ain Kaalepi raamatus "Kolm Lydiat", Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 537–543).
Eesti kirjanike leksikon, Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 532–533 (artikli autor Reet Krusten).
Reet Krusten, "Marta Sillaots kaheksakümnendal künnisel" – Keel ja Kirjandus, 1967, nr 5, lk 295–297.
Eerik Teder, "Marta Sillaots 80-aastane" – Looming 1967, nr 5, lk 794–795.