Joseph Chamberlain (8. juuli 1836 – 2. juuli 1914) oli Suurbritannia poliitik. Ta alustas karjääri Liberaalses Parteis, seejärel oli vastu Iirimaa omavalitsusele ning kuulus Liberaalsesse Unionistide Parteisse ja lõpuks oli Konservatiivse Partei uute imperialistide voolu juht. Ta tekitas oma karjääri jooksul lõhe mõlemas suures Briti erakonnas. Tema pojad (eri abieludest) olid Nobeli rahuauhinna laureaat Austen Chamberlain ja Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain.
Chamberlaini karjäär algas Birminghamis, algul oli ta kruvitootja ning hiljem sai linnapeaks. Ta oli radikaalne Liberaalse Partei liige ja vastu 1870. aasta haridusreformile, kuna kartis, et sellega hakkab maksumaksja ülal pidama Inglismaa Kiriku koole. Ta töötas ennast ise üles, ülikoolis ei käinud ning põlgas aristokraate. House of Commonsisse valiti ta 39-aastaselt ehk võrreldes privilegeeritud aadlikega suhteliselt vanas eas. William Gladstone'i teises valitsuses oli ta aastatel 1880–1885 Kaubandusnõukogu president. Tol ajal oli Chamberlain silmapaistev oma rünnakute poolest konservatiivide juhi Lord Salisbury vastu ja 1885. aasta üldvalimistel pakkus ta välja progressiivse uute põllumeeste toetusskeemi, mida ei jõutud rakendada. Chamberlain astus Gladstone'i kolmandast valitsusest tagasi, kuna oli vastu Iirimaa omavalitsusõigusele. Ta lõhestas Liberaalse Partei ning rajas Liberaalse Unionistide Partei, kuhu kuulusid Birminghami kandist pärit parlamendiliikmed.
1895. aasta valimiste järel olid liberaalsed unionistid koalitsioonis konservatiividega, keda juhtis Chamberlaini endine oponent Salisbury.[1][2] Ta oli koloniaalasjade riigisekretär ning töötas välja plaane Briti impeeriumi laiendamiseks Aasias, Aafrikas ja Lääne-Indias. Ta mängis olulist osa teise buuri sõja puhkemises ja oli selle eest vastutav minister. 1900. aastal võitsid konservatiivid ja liberaalsed unionistid valimised. 1903. aastal astus ta valitsusest tagasi, et hakata võitlema tariifireformi eest, kuna ta pooldas importkauba maksustamist, mitte vabakaubandust. Tal oli juba liberaalsete unionistide toetus, kuid 1906. aasta valimistel saadi valus kaotus. Veidi aega pärast 70. sünnipäeva suurejoonelisi pidustusi Birminghamis tabas teda insult ning ta läks erru.
Kuigi Chamberlain ei pidanud kordagi peaministriametit, oli ta üks oma aja mõjukamaid Briti poliitikuid. Ajaloolased on teda iseloomustanud kui üldsusele vastumeelset isiksust, kes oli tihti isekas, halastamatu ja põlatud. Tal olid ambitsioonid, mis jäid suuresti täitmata. Samas oli tal hea vaist rohujuuretasandil organiseerimise osas ning ta mängis teise buuri sõja võidus keskset rolli. Ta läks ajalukku Briti koloniaal-, välis-, maksu- ja munitsipaalpoliitika korraldaja ning mõlema suure partei lõhestajana.[3] Winston Churchill tõdes hiljem, et Chamberlain kujundas Briti poliitilise kliima.[4]
Ta on maetud Birminghami.
Viited
- ↑ John Macnicol (2002). The Politics of Retirement in Britain, 1878–1948. Cambridge University Press. Lk 66. ISBN 9780521892605.
- ↑ Lester Markham (2001). "The Employers' Liability/Workmen's Compensation Debate of the 1890s Revisited". Historical Journal. 44 (2): 471–495. DOI:10.1017/S0018246X01001856. S2CID 155025626.
- ↑ David Nicholls, "Chamberlain, Joseph" in David Loades, ed. Reader's Guide to British History (2003) 1: 243–44.
- ↑ BBC, "Joseph Chamberlain: Man 'who made the political weather'" (July 4, 2014).
Allikad
- Browne, Harry (1974). Joseph Chamberlain: Radical and Imperialist. Longman Higher Education.
- Crosby, Travis L. (2011). Joseph Chamberlain: A Most Radical Imperialist. London: IB Tauris. ISBN 9781848857537.
- Dilks, David (1984). Neville Chamberlain. Cambridge Univ. Press.
- Ensor, Robert Charles Kirkwood (1936). England 1870-1914.
- Garvin, J. L.; Amery, Julian (1932). The Life of Joseph Chamberlain. London: Macmillan. (6 vols.; highly detailed with many letters, friendly to Chamberlain)
- Jay, Richard (1981). Joseph Chamberlain, A Political Study. Oxford Univ. Press.
- Judd, Denis (1977). Radical Joe: Life of Joseph Chamberlain. London: Hamish Hamilton. ISBN 0-241-89631-2.
- Mackintosh, Alexander (1914). Joseph Chamberlain: An Honest Biography (2nd ed.).
- Marsh, Peter T. (1994). Joseph Chamberlain: Entrepreneur in Politics. Yale Univ. Press.
- Massie, Robert K. (1992). Dreadnought: Britain, Germany, and the coming of the Great War. London: Jonathan Cape. ISBN 0-224-03260-7.
- Porter, Andrew N. (1980). The Origins of the South African War: Joseph Chamberlain & the Diplomacy of Imperialism, 1895–99. Manchester: Manchester University Press. ISBN 9780719007637.
- Ward, Roger (2015). The Chamberlains: Joseph, Austen and Neville, 1836–1940. Fonthill Media.