Jaan Kolberg (sündinud 21. novembril 1958 Pärnus) on Eesti dokumentaal- ja mängufilmirežissöör, stsenarist, operaator, monteerija ja produtsent.[1]
Kolberg on teinud nii mängufilme kui ka dokumentaalfilme. Tema loomingusse kuuluvad muu hulgas lühimängufilmid Õnnelik lapsepõlv ja Mardipäev, mängufilmid See kadunud tee, Võlausaldajad ja Jüri Rumm ning dokumentaalfilmid Teejuht, Armuigatsus, Pahavalla poiss, Terra Mariana. Maarjamaa lugu ja Lagle rännakud.[1]
Haridus
Jaan Kolberg lõpetas 1976. aastal Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. Keskkooli. Seejärel õppis ta aastatel 1976–1980 Tartu Riiklikus Ülikoolis inglise filoloogiat. Ülikooli ajal, aastatel 1977–1979, osales ta näitlejana Vanemuise teatri juures tegutsenud Evald Hermaküla lavastuudio töös.[1]
1985. aastal läks ta Moskvasse õppima Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti ehk VGIK-i, kus ta õppis V. Naumovi meistriklassis mängufilmi- ja telerežiid. Ta lõpetas instituudi 1990. aastal.[1]
Looming
Kolberg on töötanud filmide juures eri rollides: režissööri, stsenaristi, operaatori, monteerija ja produtsendina. Tema varasem looming oli seotud Tallinnfilmiga, hiljem on ta tegutsenud ka oma produktsiooniettevõtete kaudu. 2000. aastatel keskendus ta rohkem dokumentaalfilmidele ning on loonud mitu usulisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke teemasid käsitlevat filmi.
2022. aastal kirjutas teatrikriitik Margus Mikomägi, et Kolberg oli loonud Viimsis Viimsi Draamateatri ning lavastanud seal näidendi Meelespea.[2] Samas intervjuus on Kolberg öelnud, et teatrihuvi sai alguse Tartu ülikooli ajal Evald Hermaküla stuudios ning et pärast Moskvas režiiõpingute lõpetamist lavastas ta mõne tüki ka teatris, kuid tegeles seejärel peamiselt filmidega.[2]
Filmograafia
- õppetöö Vanaisa surm (1987, 10 min, stsenarist ja režissöör), VGIK/Tallinnfilm
- lühimängufilm Õnnelik lapsepõlv (1988, režissöör), Tallinnfilm
- lühimängufilm Mardipäev (1989, režissöör), Tallinnfilm
- mängufilm See kadunud tee (1990, stsenarist ja režissöör), Tallinnfilm
- mängufilm Võlausaldajad (1992, stsenarist ja režissöör), Arcadia
- mängufilm Jüri Rumm (1994, režissöör), stuudio ZZZ Produktsioon
- dokumentaalfilm Uuesti elus (2002, monteerija ja produtsent), Alpic OÜ, režissöör Olev Remsu
- dokumentaalfilm Orjus Eestis (2003, monteerija), RRK-Wellesto, režissöör Olev Remsu
- mängufilm Kiirrong number 34 (2003, off-line monteerija), Venemaa, režissöör Oleg Fessenko
- dokumentaalfilm Laulud mere tagant (2003, monteerija), Eesti Tõsielufilm, režissöör Veiko Taluste
- dokumentaalfilm Prohvet (2004, produtsent ja monteerija), Stuudio Tristan, režissöör Kadriann Kibus
- dokumentaalfilm Unistaja (2004, produtsent ja monteerija), Stuudio Tristan, režissöör Mart Taevere
- dokumentaalfilm Teejuht (2004, stsenarist, režissöör ja produtsent), Stuudio Tristan
- mängufilm Nõid (2005, line producer), Venemaa, režissöör Oleg Fessenko
- dokumentaalfilm Värvivalgus (2005, produtsent), sari Eesti lood, režissöör E. Veber
- mängufilm Karujaht (2006, line producer), Venemaa, režissöör Valeri Nikolajev
- dokumentaalfilm Armuigatsus (2007, stsenarist, režissöör ja operaator), film helilooja Arved Haugist
- dokumentaalfilm Pahavalla poiss (2008, stsenarist, režissöör ja operaator), film Arnold Rüütlist
- dokumentaalfilm Etüüd palvest (2009, kaasrežissöör, operaator ja montaažirežissöör), film Pirita kloostrist
- dokumentaalfilm Via avium (2009, stsenarist, operaator ja režissöör), film Andres Põderist
- dokumentaalfilm Vaikuse laul (2009, stsenarist, režissöör ja operaator), film Viimsi puuetega lastest
- Rahva vabadus (2010), Stuudio Navona
- Teelised (2010)
- dokumentaalfilm Kaks päeva augustis (2011), Stuudio Navona
- dokumentaalfilm Jeesus, homod ja kiisud (2012, režissöör, stsenarist ja operaator)[3]
- dokumentaalfilm Terra Mariana. Maarjamaa lugu (2012, režissöör ja operaator)[4][5]
- dokumentaalfilm Lagle rännakud (2019, režissöör koos Meelika Leholaga)[6]
- mängufilm Hüvasti, NSVL (2020, konsultant), režissöör Lauri Randla[7]
Lavastajatöö teatris
- Leonid Andrejevi Juudas Iskariot (1980), Tartu Tudengiteater
- Bernard Kangro Kohtumine vanas majas (1991), Rakvere teater
- Harold Pinteri Armuke (1993), Von Krahli teater
- Meelespea (2022), Viimsi Draamateater[2]
Tunnustus
Tegevus poliitikas
Kolberg kuulub 1994. aastast erakonda Isamaa.[1]
Ta kandideeris 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel Viimsi vallas, kogus 10 häält ega osutunud valituks.[8]
Isiklikku
Jaan Kolberg on 1991. aastast abielus näitleja Terje Penniega. Neil on kolm last, kellest noorim on näitleja Jaan Tristan Kolberg.[9][10]
Ta on Jaan Kõue pojapoeg.
Viited
- 1 2 3 4 5 6 "Jaan Kolberg". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 10. juuni 2026.
- 1 2 3 Margus Mikomägi (29. november 2022). "Filmirežissöör Jaan Kolberg tegi Viimsi Draamateatri". Teatritasku. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Jeesus, homod ja kiisud". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Terra Mariana. Maarjamaa lugu". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Jumala poliitika". Sirp. 17. august 2012. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Müstika igapäevaelus või igapäevaelu müstifitseerimine". Sirp. 22. veebruar 2019. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Jaan Kolberg". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "KOV 2025 valimiste tulemused". Delfi. 27. oktoober 2025. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ Kaspar Viilup; Ave-Marleen Rei (29. september 2023). "Terje Pennie: mõtlesin tõsiselt näitlejakarjääri lõpetamisele". ERR. Vaadatud 10. juuni 2026.
- ↑ "Käbi ei kuku... Terje Pennie ja Jaan Tristan Kolberg". Vikerraadio. 19. oktoober 2025. Vaadatud 10. juuni 2026.
Välislingid
- Jaan Kolberg andmekogus IMDb (inglise)
- Jaan Kolberg Eesti Filmi Andmebaasis
- Jaan Kolbergi CV – tristan.ee