Interliikumine, ka Interrinne (ametliku nimega Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine; vene keeles Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР, lühemalt Интердвижение) oli Eestis aastail 1988–1991 tegutsenud nõukogudemeelne ja Eesti iseseisvuse vastane liikumine.
Ajalugu
Eestimaa Rahvarinde moodustamine ja üldise poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel nõukogudemeelsete hulgas rahulolematust ja meelepaha. Interliikumine asutati Tallinnas 19. juulil 1988, asutamiskoosolekul oli kohal 178 inimest ja selle juhtideks valiti Jevgeni Kogan (esimees), Pavel Panfilov, Juri Rudjak, Viktor Kiemets ja Mihhail Lõssenko.[1]
5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11. Vähetuntud eestlastest kuulusid interliikumisse Arnold Sai ja Lembit Annus, kuid toetas ka akadeemik Gustav Naan.
Kevadel 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel osutus Eestist valituks kuus Interliikumisega seotud rahvasaadikut (Jevgeni Kogan jt). 1988. aasta lõpul asutatud Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja 1989. aastal moodustatud Eesti NSV Streigikomiteede Vabariiklik Nõukogu olid Interliikumisega tihedasti seotud ning kuulusid nn interblokki. Interliikumine tegutses eelkõige suurtes üleliidulise alluvusega tööstusettevõtetes nagu Dvigatel, Volta tehas, Baltijets, Pöögelmanni nimeline tehas, Tallinna Masinatehas, Balti Laevaremonditehas, Tallinna Merekaubasadam ja teised. Eestlaste hulgas ei leidnud Interliikumine peaaegu mingit toetust.[1]
1989. aasta mais põhjustas Interrinde väljaastumisi Eesti NSV XII Ülemnõukogu 8. mai otsus lõpetada Eesti NSV lipu, -vapi ja hümni kasutamine. Ühtlasi taastati riigi ametlik nimi: Eesti Vabariik. Valitsushoonelt ja ülemnõukogu saalist kõrvaldati punane lipp, istungitesaalis kaeti kinni Lenini bareljeef. Päev pärast otsust korraldas Interliikumine esimese suurema väljaastumise. Impeeriumimeelsed tegid MIhhail Lõssenko juhtimisel Vabaduse väljakul paraadi ja heiskasid Tallinna linnavalitsuse katusele Eesti NSV lipu. Nende nõudmine oli, et Eesti võimud alluks endiselt Moskva korraldustele.[2]
Miiting Toompeal 1990. aasta mais
Pikemalt artiklis Interliikumise miiting Toompeal
15. mail 1990 kasvas Interliikumise miiting Lossiplatsil üle Toompea lossi ründamiseks. Lossis asunud Eesti Vabariigi Valitsuse hoonesse vägivaldselt tunginud ründajatele vastukaaluks kutsus toonane Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar raadio kaudu Toompeale valitsushoone kaitseks Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!". Sellele järgnes suure hulga eestlaste Toompeale saabumine. Interrinde korraldatud Toompea lossi ründamine ei muutnud Eesti valitsuse poliitikat.[1]
Eesti Vabariigi Valitsus keelustas Interliikumise tegevuse 25. augustil 1991.
Pilte
Jaan Künnapi pilte Interliikumise lahkumisest Toompealt 1990. aastal:
Vaata ka
Viited
- 1 2 3 TÄNA AJALOOS: Asutati Interrinne teadus.postimees.ee, 16. august 2023
- ↑ Punalippudega rahvusluse vastu – nagu Interrinne 30 aasta eest uueduudised.ee, 1. aprill 2019
Välislingid
- Video Toompea ründamisest, osa 1 (lõik filmist "The singing revolution")
- Interrinde miiting Ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 17 (1413), september 1988
- Kuidas loodi ja mida tahtis Interliikumine ohtuleht.ee, 19. juuli 2016