Hans Kalm (21. aprill [9. aprill vkj] 1889, Taarasaare talu, Kotsama küla, Kõo vald, Pilistvere kihelkond, Viljandimaa Liivimaa kubermang – 1. veebruar 1981 Jyväskylä, Soome) oli Eesti ja Soome sõjaväelane, üks Soome kodusõja ja Eesti vabadussõja väejuhte.

Hans Kalm sündis 1889. aastal Viljandimaal, lõpetas Paide linnakooli ning Soomes Päivölä põllutöökooli ja Mustiala kõrgema põllutöökooli.

• 1915. aasta märtsis lõpetas Kalm Gattšina lipnikekooli ning ta määrati Valdai jalaväepolku lipnikuks.
• Kalm osales Esimeses maailmasõjas Riia rindel, Ikškile (Üksküla) all Väina jõe ääres ja Galiitsias, 1917. aastaks oli temast saanud alamkapten. Ta sai lahingutes kaks korda haavata.
• 1917. aastal läks Kalm salaja Eesti kaudu Soome ja hakkas Tuomariniemel kohaliku metsakooli õpilastele andma sõjalist õpetust.
• 1918. aasta veebruaris moodustas ta vabatahtlikest Põhja-Häme pataljoni, mis Soome kodusõjas sai tuntuks Kalmi Pataljonina.
• 1918. aasta märtsis ülendati Kalm majoriks, juulis määrati ta Põhja-Häme rügemendi ülemaks.
• 1918. aasta augustis lahkus Kalm sõjaväe tegevteenistusest kolonelleitnandina (soome keeles everstiluutnantti).
• Eesti vabadussõja algul formeeris Kalm Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi.1919. aasta jaanuaris jõudis see üksus Tallinna ja siirdus Lõuna-Eesti rindele.
• 1919. aasta juulis likvideeris Kalm Põhja Poegade rügemendi.

Soome ajaloolane Aapo Roselius käsitleb Soome kodusõja ajal aset leidnud valgete kättemaksuterrorit oma teoses "Teloittajien jäljillä. Valkoisten väkivalta Suomen sisällissodassa". Ta tsiteerib pealtnägijaid, kes väitsid Kalmi olevat käskinud: "Kõik lastakse maha, naised ka, nad on ju hoorad.". Roseliuse järgi oli Kalm "haruldaselt verine sõjapealik".^[1] Tuntuimad juhtumid toimusid Lahtis, kus Harmoisteni haigla massimõrvakäigus valgekaartlased tapsid patsiendid otse voodites ja hukkasid kaks Punase Risti sanitari.^[2] Teine ja suurem tapatalgu leidis aset Lahtis Hennala vangilaagris, mida Kalmi rühm valvas ning kus 500 hukatu seas oli umbes 200 naist ja tüdrukut alates 14. eluaastast.^[3] Harmoisteni haiglas juhtis hukkamisi üliõpilane Arttur Paimela, Kalm tõrjus samal ajal Kuhmoise kirikukülas punaste pealetungi. Hennalas langetasid hukkamisotsuseid Kalm ja tema staap.^[4]

Eesti Vabadussõja algul formeeris Kalm Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi.Jaanuaris 1919 jõudis üksus Tallinna ja siirdus Lõuna-Eesti rindele. 1919. aasta juulis Kalm likvideeris Põhja Poegade rügemendi.

Pärast Vabadussõja lõppu kolis Kalm Soome.

1922. aastal emigreerus Kalm Ameerika Ühendriikidesse, kus aastail õppis ja töötas 1923–1933 ning sai meditsiini- ja filosoofiadoktoriks. Arstiõpingutes keskendus Kalm muu hulgas naturopaatiale (loodusravi), ortopaatiale (õige toitumine, toitumisteadus) ja osteopaatiale (luuravi). Soomes Pyhärantas rajas ta omanimelise sanatooriumi, kuid sulges selle 1940. aastal.

Jätkusõja ajal liitus Kalm Soome kaitsejõududega ja rajas Naarajärvile sõjavangilaagri, mille ülem ta oli. Paari kuu pärast suunasid sakslased ta Saksamaale vangilaagrite toidu- ja tervishoiukoolitusele. 1943. aastal läks ta Soome tagasi.

1944. aastal pärast Soome ja NSV Liidu vaherahu sõlmimist sõitis Kalm Rootsi, kust liikus taas edasi Ameerikasse. Seal jätkas ta oma sõnul meditsiinialast tegevust ning võttis kursusi ka homöopaatia kohta. Alates 1952. aastast kasutas ta oma praksises ainult homöopaatiat. Ta oli rahvusvahelise Hahnemanni arstide seltsi (International Hahnemannian Association) ja Londoni homöopaatilise teaduskonna liige ning avaldas artikleid Ameerika homöopaatiaajakirjades.

1957. aastal naasis Hans Kalm Soome. Ta sai Soomes arstina tegutsemise õiguse ja oli alates 1958. aastast Soome Arstide Liidu liige. Ta kasutas oma patsientide ravimisel homöopaatiat ja toitumisravi.

1968. aastal diabeetikutest patsientide ravil kasutatud valede ravimismeetodite tõttu (üks patsient langes koomasse ning tal kujunes jääv närvikahjustus ja püsiv puue) keelas Soome tervishoiuamet Kalmil patsientide vastuvõtmise ja ravimite väljakirjutamise.

1974. aastal võeti Kalmult arstiõigused lõplikult ära. Protsessi käigus selgus muu hulgas, et Ameerikast kaasa toodud tõendid arstikoolituse kohta polnud pädevad.

• Vabadusmonument. II, Soome abiväed Eesti Vabadussõjas. Toimetaja Oskar Kurvits. Tallinn: Vabadussõja Mälestamise Komitee, 1936
• Pohjan poikien retkestä 80 vuotta. Koostaja Jussi Niinistö. Pro Estonia, 0785-8078, (1999) nr 1, lk 4–6.
• Johan Emil Sainio. Põhja Pojad Eestis: mälestusi soomlaste osalemisest Eesti Vabadussõjas. Viljandi: Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, 2003