Gemauerthofi lahing ehk Mūrmuiža lahing oli Põhjasõjas 26. juulil (vkj. 15. juulil, Rootsi kalendri järgi 16. juulil) 1705 Liivimaal Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigi vägede vahel toimunud lahing.

1704. aastal pärast August II Rzeczpospolita kuningatroonilt tõukamist valiti Poola kuningaks Karl XII toetav Stanisław Leszczyński. Vene väed kindralfeldmarssal Boriss Šeremetevi ja kindralmajor John Chambersi juhtimisel said käsu tungida Poola vasallriiki Kuramaa hertsogiriiki ning katkestada ühendusteed Liivimaalt Poola läbi Riia ja Polotski. Rudolph Felix Bauer tungis eelväega Jelgavani, kus sai sõjasaagiks kaks suurtükki.

Rootsi väed Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel olid pärast välimarssi asunud laagrisse, kui said teate, et Mūrmuižale läheneb Drujast suur vene vägi (u 8000 meest) 26 suurtükiga. Luurajad andsid Lewenhauptile hea ettekujutuse Vene vägede arvukusest. Lahingupaik oli Rootsi vägedele taktikaliselt soodne (eest ja vasakult tiivalt kaitses seda jõeke, paremal tiival oli soo), kuid strateegiliselt oli lahingupaik Rootsile väga ohtlik, sest Rootsi väed olid ära lõigatud Riiast, mida nad kaitsma pidid.

Rootsi moodustas lahingukorra. Vene väed Šeremetevi juhtimisel ei oodanud ära jala- ja suurtükiväe saabumist ega seadnud end lahingurivistusse, vaid läks kohe ratsaväega rünnakule. Jalavägi lülitus lahingusse kohe pärast saabumist. Lahingu algus oli Vene vägedele soodsam, kuid pärast polkovnik Ignatjevi kasakatest ja kalmõkkidest ratsaväelaste läbitungi Rootsi kaitseliinist asusid need riisuma rootslaste moonavoore. Vasturünnaku teinud rootslaste väed sundisid ratsaväelased põgenema ja tekitasid selle käigus paanika ka venelaste jalaväes.

Lahingu tulemusel Moskva tsaaririigi väed taganesid, ratsavägi põgenes ja jalaväest sai ligikaudu 5000 meest surma, haavata või langes vangi. Hukkunute või kadunuks jäänute hulka kuulusid polkovnikud Vassili Grigorov, Ivan Ignatjev, Semjon Kropotov ja Grigori Suhhotin. Välimarssal Šeremetev sai haavata alakehast ja kindral Bauer puusast. Rootsi väed said sõjasaagiks 13 kahurit ja 10 lahingulippu.

Kuid Rootsile ei tulnud võit kergelt. Hukkusid ooberstid Horn, Wennerstedt ja Kaulbars, ooberst Skog sai raskelt vigastada. Ka Lewenhaupt sai vigastada, mistõttu rootslased ei jälitanud põgenevaid venelasi. Hukkus umbes 900 Rootsi sõdurit, vigastada sai umbes 1000, kokku 1900. Kõige raskemini kannatanud Upplandi tragunipolgus jäi 600 sõdurist rivvi ainult sadakond, 21 ohvitserist üksainus major.

Kui kaotanud Vene väe riismed jõudsid Vilniusse, vaatas Peeter I parajasti üle äsjaformeeritud 60 tuhande mehe suurust väge. Keiser ei pahandanud kuigivõrd Šeremeteviga, jättes ta endiselt sõjaväge juhtima. Peeter I[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_I'] More nimetas seda kaotust väikeseks äparduseks ja oma päevikus mainib ta seda kaotust üksnes möödaminnes. Oma vägede kaotuse tegelikku suurust ta varjas oma sõjaväe eest.

Juba 1705. aasta augustis vallutasid Moskva väed Kuramaa, 4. septembril vallutasid nad baltisakslasest paruni kindralmajor Carl Ewald von Rönne ja vürst Mihhail Mihhailovitš Golitsõni juhtimisel Miitavi ja 13. septembril Bauska, kuid järgmisel aastal langesid need taas Rootsi vägede kätte.

,