Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament, lühend EP) on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist. Euroopa Parlament on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest".[1] Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast. Seejuures on tegemist ainsa Euroopa Liidu otsevalitava organiga. 2020. aastal toimunud Brexiti järel on Euroopa Parlamendil 705 liiget. Pärast 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimisi on parlamendis 720 liiget.
Euroopa Parlament asub ametlikult Strasbourgis. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.
Kuigi Euroopa Parlament ei saa ise Euroopa Liidu õiguse eelnõusid algatada, vaid hääletab Euroopa Komisjoni esitatud eelnõude üle, on parlament mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis sarnaselt rahvuslike parlamentidega teostab võimu.
Euroopa Parlamendi volitused
Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:
- õigus anda seadusandlikke akte
- rahandusalased volitused
- järelevalve täidesaatva võimu üle
Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.
Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.
Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomisjoni kaudu.
Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents
Euroopa Parlamendi president, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.
Euroopa Parlamendi juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komisjonide ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.
Komisjonid[2]
Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad parlamendiliikmed 20 alalises komisjonis.
Ühte komisjoni kuulub 25–90 täisliiget ja sama palju asendusliikmeid. Iga komisjon valib oma täisliikmete hulgast esimehe ja kuni neli aseesimeest, kes koos moodustavad komisjoni juhatuse ja kelle ametiaeg on kaks ja pool aastat. Poliitiliste vaadete esindatus komisjonides vastab täiskogu omale.
Komisjonid menetlevad seadusandlikke ettepanekuid raportite vastuvõtmise teel, esitavad muudatusettepanekuid täiskogule ja nimetavad läbirääkimisrühma, kelle ülesanne on pidada ELi õigusaktide üle nõukoguga läbirääkimisi. Komisjonid võtavad vastu ka algatusraporteid, korraldavad ekspertide kuulamisi ning teostavad kontrolli muude ELi organite ja institutsioonide üle.
Eriküsimustega tegelemiseks võib Euroopa Parlament moodustada ka allkomisjone ja ajutisi erikomisjone ning tal on õigus luua uurimiskomisjone, et uurida väidetavaid rikkumisi või haldusomavoli ELi õiguse kohaldamisel.
Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone.
Parlamendikomisjonid kogunevad tavaliselt Brüsselis ja nende töös abistab neid sekretariaat. Komisjonide arutelud on avalikud ja nendest tehakse üldjuhul veebiülekanne.
Komisjonide tööd koordineerivad komisjonide esimehed komisjonide esimeeste konverentsil.
Erikomisjonid
Euroopa Parlament võib moodustada eriküsimustega tegelemiseks ajutisi komisjone. Selliste erikomisjonide ametiaeg on 12 kuud ja seda võib pikendada.
Uurimiskomisjonid
Euroopa Parlament võib moodustada uurimiskomisjone, et uurida liidu õiguse väidetavaid rikkumisi või väidetavat haldusomavoli liidu õiguse kohaldamisel.
Komisjonide esimeeste konverents
Komisjonide esimeeste konverents koosneb kõigi alaliste ja erikomisjonide esimeestest. Konverents valib oma liikmete hulgast esimehe, kelle ametiaeg on kaks ja pool aastat.
Delegatsioonid
Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Delegatsioone on kokku 41. Liikmete arv delegatsioonides ulatub kaheteistkümnest enam kui 70 liikmeni (parlamentaarsete assambleede puhul).
Sekretariaat
Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).
Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmed
Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourgi ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourgis täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.
Kohtade jaotus
Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.
Eestist valitud parlamendiliikmed
Eestis toimusid Euroopa Parlamendi valimised esimest korda 2004. aastal pärast liitumist Euroopa Liiduga 1. mail.[3]
2004. aasta valimistel said Eestist kolm kohta SDE (Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar) ning ühe koha Keskerakond (Siiri Oviir), IRL (Tunne-Väldo Kelam) ja Eesti Reformierakond (Toomas Savi).
2009. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Keskerakond (Vilja Savisaar (Edgar Savisaare asendusliige, algselt Keskerakond; hiljem Vilja Savisaar-Toomast, Reformierakond), Siiri Oviir (algselt Keskerakond, hiljem parteitu)), ühe koha Reformierakond (Kristiina Ojuland (algselt Reformierakond, hiljem parteitu)), IRL (Tunne Kelam) ja SDE (Ivari Padar) ning üksikkandidaat Indrek Tarand.
2014. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta Reformierakond (Andrus Ansip (volitused lõppesid 1. novembril 2014, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Urmas Paet), Kaja Kallas (volitused lõppesid 5. septembril 2018, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Igor Gräzin)), ühe koha Keskerakond (Yana Toom), IRL (Tunne Kelam) ja SDE (Marju Lauristin (volitused lõppesid 6. novembril 2017, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Ivari Padar (volitused lõppesid 4. aprillil 2019, tema asemel sai Euroopa Parlamendi liikmeks Hannes Hanso)) ning üksikkandidaat Indrek Tarand.
2019. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta SDE (Marina Kaljurand, Sven Mikser), kaks kohta Reformierakond (Andrus Ansip, Urmas Paet), ühe koha said Keskerakond (Yana Toom) ja EKRE (Jaak Madison). Pärast Brexitit sai 1. veebruarist 2020 lisakoha Isamaa (Riho Terras).
2024. aasta valimistel said Eestis Euroopa Parlamenti kaks kohta SDE (Marina Kaljurand, Sven Mikser) ja Isamaa (Jüri Ratas, Riho Terras), ühe koha Eesti Reformierakond (Urmas Paet), EKRE (Jaak Madison) ja Eesti Keskerakond (Mihhail Kõlvart). Kõlvarti asemel läks Euroopa Parlamenti Jana Toom.
Parlamendi fraktsioonid
Pikemalt artiklis Euroopa Parlamendi fraktsioon
Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aastast on Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt fraktsiooni moodustamiseks vaja vähemalt 25 parlamendiliiget, kes on valitud vähemalt seitsmest liikmesriigist. Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.
Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.
2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste tulemusel on Euroopa Parlamendis kaheksa fraktsiooni:[4]
- Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon (ERP) (184 liiget)
- Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis (S&D) (136 liiget)
- Uueneva Euroopa fraktsioon (Renew) (77 liiget)
- Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon (Rohelised/EVF) (53 liiget)
- Euroopa Patriootide fraktsioon (PfE) (85 liiget)
- Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon (ECR) (81 liiget)
- Euroopa Parlamendi Vasakpoolsete fraktsioon - GUE/NGL (GUE/NGL) (45 liiget)
- Suveräänsete Rahvusriikide Euroopa fraktsioon (ESN) (27 liiget)
- Fraktsioonilise kuuluvuseta liikmed (NI) (30 liiget)
Kohtade jaotus liikmesriikide vahel
| Riik | ERP | S&D | PfE | ECR | Renew | Rohelised/EFA | GUE/NGL | ESN | NI | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Austria | 5 | 5 | 6 | – | 2 | 2 | – | – | – | 20 |
 Belgia | 3 | 4 | 3 | 3 | 5 | 2 | 2 | – | – | 22 |
 Bulgaaria | 6 | 2 | – | 1 | 3 | – | – | 3 | 2 | 17 |
 Eesti | 2 | 2 | – | 1 | 2 | – | – | – | – | 7 |
 Hispaania | 22 | 20 | 6 | 2 | 1 | 4 | 4 | – | 1 | 60 |
 Horvaatia | 6 | 4 | – | 1 | – | 1 | – | – | – | 12 |
 Iirimaa | 4 | 1 | – | – | 6 | – | 3 | – | – | 14 |
 Itaalia | 9 | 20 | 7 | 24 | 1 | 4 | 10 | 1 | – | 76 |
 Kreeka | 7 | 4 | 1 | 2 | – | – | 3 | – | 4 | 21 |
 Küpros | 2 | 1 | – | 1 | – | – | 1 | – | 1 | 6 |
 Leedu | 3 | 2 | – | 2 | 2 | 1 | – | 1 | – | 11 |
 Luksemburg | 2 | 1 | – | – | 1 | 1 | – | – | 1 | 6 |
 Läti | 2 | 1 | 1 | 3 | 1 | 1 | – | – | – | 9 |
 Madalmaad | 4 | 4 | 6 | 3 | 7 | 6 | 1 | – | – | 31 |
 Malta | 3 | 3 | – | – | – | – | – | – | – | 6 |
 Poola | 23 | 3 | 3 | 20 | 1 | – | – | 2 | 1 | 53 |
 Portugal | 7 | 8 | 2 | – | 2 | – | 2 | – | – | 21 |
 Prantsusmaa | 5 | 13 | 30 | 4 | 13 | 5 | 9 | 1 | 1 | 81 |
 Rootsi | 5 | 5 | – | 3 | 3 | 3 | 2 | – | – | 21 |
 Rumeenia | 10 | 11 | – | 6 | 3 | 1 | – | – | 2 | 33 |
 Saksamaa | 30 | 14 | – | – | 9 | 15 | 4 | 15 | 8 | 95 |
 Slovakkia | 1 | – | – | – | 6 | – | – | 2 | 6 | 15 |
 Sloveenia | 5 | 1 | – | – | 2 | 1 | – | – | – | 9 |
 Soome | 4 | 2 | – | 1 | 3 | 2 | 3 | – | – | 15 |
 Taani Kuningriik | 2 | 3 | 1 | 1 | 4 | 3 | 1 | – | – | 15 |
 Tšehhi | 5 | – | 8 | 3 | – | 1 | – | 1 | 3 | 21 |
 Ungari | 7 | 2 | 11 | – | – | – | – | 1 | – | 21 |
| Kokku EL | 184 | 136 | 85 | 81 | 77 | 53 | 45 | 27 | 30 | 718 |
Aastatel 2011–2024 jagunesid Euroopa Parlamendi kohad liikmesriikide vahel järgmiselt:
Vaata ka
Viited
- ↑ 1957. aasta Rooma lepingu V osa I jaotise I peatüki I jao artikkel 137 (hollandi keeles, itaalia keeles, prantsuse keeles.)
- ↑ Komisjonid. Tutvustus. Euroopa Parlamendi veebisait.
- ↑ Euroopa Komisjon (06.02.2019). "ELi tutvustus - Eesti". europa.eu. Vaadatud 10.05.2019.
- 1 2 "MEPs by Member State and political group". Euroopa Parlament. Vaadatud 3. juunil 2026.
Välislingid
- Euroopa Parlamendi koduleht (eesti keeles)