See artikkel räägib jõest; laulu kohta vaata artiklit Emajõgi (laul). "Embach" suunab siia, perekonnanime kohta vaata Embach (perekonnanimi).

Emajõgi on jõgi Tartumaal, Eesti suuremaid jõgesid. Jõgi voolab üldjoontes läänest itta, Võrtsjärvest Peipsi järve.^[2]

Emajõgi algab Võrtsjärve kirdenurgast Rannu-Jõesuust ja suubub Peipsi järve Praagal. Suurimad lisajõed on Pedja, Elva, Amme, Laeva ja Ahja jõgi. Viimane on Emajõe suurim lisajõgi. Vasakpoolsed lisajõed on Pedja, Laeva ja Amme jõgi, parempoolsed Kavilda, Elva, Ilmatsalu jõgi, Porijõgi, Mõra, Luutsna ja Kalli jõgi. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus.^[2]

Emajõe laius on 20–145 m, pikkus 101 km ja suurim sügavus 11 m.^[3] 1927. aastal oli jõe pikkus 117 km, kuid hiljem on jõge süvendatud ja kanaliseeritud.^[4] Emajõe keskmine voolukiirus on 3,7 km/h, kuna kogulang on 3,5 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.^[5] Suudmes on keskmine vooluhulk 71,8 m³/s, millega on Emajõgi Eestis teisel kohal pärast Narva jõge.^[2]

Emajõe omapärasid on soised kaldad, mis on üle aegade teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Tartu Vabadussilla juures on väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse veepiirini. Seal asus vanim jõeületuskoht, kuhu Tartu linn enam kui tuhat aastat tagasi rajati.

Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Siis esineb ka Tartus üleujutusi. Emajõe veetase võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.^[2]

Üks Emajõe eripärasid on rohked luhaveekogud, mida on kokku 102. Jõelookeist on voolutee loodusliku või kunstliku õgvenduse tõttu tekkinud arvukaid vanajõgesid. Enamik neist asub 35 km pikkusel lõigul Pedja suudme ja Kärevere küla vahel.^[2]

Suur-Emajõe soodid on kunagise voolusängi jäänukid laiemal jõelammil. Enamik neist kannab mingit nime^[6], see viitab Suur-Emajõe lammi majandamisele ja kalapüügile omal ajal.^[7]

Praegusajal voolab Emajõgi läänest itta. Suurvee ajal – enamasti mais, kuid vahel ka talvel – kui Pedja jõest suubuv vooluhulk on nii suur, et Peipsi suunas see kõik ära ei voola, muudab Emajõgi Pedja suudme ja Võrtsjärve vahel suunda ning hakkab voolama Võrtsjärve. Kuna see tagurpidi voolav osa on tavalisest mitu korda laiem, kutsutakse seda ka Järvejõeks. Vastupidine vool on aeglane, 7 cm/s. Hüdroloog Liidia Saali kinnitusel ükski teine Eesti jõgi nii ei käitu.^[8]

Emajõge (ladina keeles Mater Aquarum – 'vete ema' või 'jõgede ema')^[9] on esmamainitud Henriku Liivimaa kroonikas seoses 1211. aasta Mõõgavendade ordu Võnnu komtuuri Bertoldi ja Riia piiskopi venna Theoderici juhitud sõjakäiguga jõe põhjakaldale.^[10] Sama nime kasutatakse kroonikas ka Väikese Emajõe ja Pärnu jõe kohta. Pärnu jõge kutsuti Emajõeks keskajal (alamsaksa keeles Embeke; võrdluseks: Suure Emajõe saksakeelne nimi on olnud Embach). Nimede samasust on nähtud võimaliku tõendina, et neid käsitleti ühtse veeteena.^[11][12] Osa veeteest võis olla ka Velikaja jõgi, mida on kutsutud Pihkva Emajõeks.^[viide?]

Vene leetopissides on Suurt Emajõge nimetatud Омовжа (Omovža) või Омовыжь. Ladina- ja venekeelseid nimekujusid on peetud kaudseks kinnituseks, et Emajõe nimi vanemas eesti keeles oli Emavesi. Samas sõnalõpp -vesi esineb läänemeresoome keeltes ainult järve-, mitte jõenimedes. Jooseppi Julius Mikkola peab häälikuliselt võimalikuks venekeelse nime kujunemist variandist Emajõgi. Ladinakeelset sõna aqua on ladina autorid aga lisaks 'veele' kasutatud ka tähenduses 'jõgi'.^[9][10][13]

Läti keeles on Emajõge nimetatud nimega Mētra.

Emajõe seisundit seiratakse kolmes kohas: enne Tartut Rekus, Tartus Kvissentalis ja pärast Tartut Kavastus. Kui veel 1970. aastail lasti kogu reovesi Tartus jõkke, siis järgnenud kümnendeil on olukord üksjagu paranenud ja reostuskoormus palju väiksem. Praegusaja seire näitab, et jõevee toitainete sisaldus ei ületa enam lubatud piirnorme ja Tartust tulnud reostus ei ole enam määrava tähtsusega Emajõe seisundile.^[14]

Kuna Võrtsjärvest jõuab Emajõkke suures koguses mikroorganisme, mis voolavas vees hukkuvad, siis on jõe vesi hägune juba alates ülemjooksust. See viib alla ka jõevee hapnikusisalduse.^[14]

Jõe ülemjooks läbib Alam-Pedja looduskaitseala ja alamjooks Peipsiveere looduskaitseala.^[15]

Jõe vahetus läheduses asub mitu väiksemat kaitseala, näiteks Kalmistu paljand Tartus.

Suur Emajõgi on Eesti ainus läbini laevatatav jõgi.^[3] Keskajal oli jõgi tähtis kaubatee, mida mööda kulges kaubandus läänepoolsete hansalinnade ning idapoolsete Pihkva ja Novgorodi vahel. Veetaseme langusega kaotas jõetee tähtsust. Emajõel oli sõjaline tähtsus siiski veel Põhjasõjaski, kui 14. mail 1704 toimus Kastre mõisa lähedal Kastre jõelahing, kus Rootsi 13 laevast koosnenud eskaadri piiras ümber Vene laevastik. Rootsi komandör Carl Gustav Löschern von Hertzfeldt hukkus, kui ta lipulaev plahvatas.^[16]

Tartust üles- ja allavoolu on liiklus erinenud. Algul sõitsid suuremad jõelaevad Tartuni, sealt ülesvoolu said kärestike tõttu sõita vaid väiksemad ja madalama süvisega jõelaevad.^[17]

Kastre jõelahingut kujutaval kaardil on näha suur kanal, mis oli arvatavasti kaevatud purjelaevadele raskesti läbitava jõelooke vältimiseks. Tõenäoliselt on see vanim Emajõe juurde kaevatud kanal. Tsaariajal alustati jõe süvendamist Tartust allavoolu, kive ja kändusid koristati siiski mõlemal pool Tartut. Sel lõigul oli jõe väikseim sügavus 2,5 meetrit ja üsna mitmel mõisal oli jõe ääres oma sadamasild. Kui maareform mõisad kaotas, jäi mitu sadamasilda hooletusse. Suureks takistuseks kujunes Luunja sild, mille valmimise järel olid paljud lodjaomanikud sunnitud oma lotjade maste lühemaks saagima, et need silla alt läbi pääseksid.^[18]

Sõjaeelses Eesti Vabariigis parvetati küttepuid Mustvee lähistelt piki Peipsi randa Emajõe suudmeni ja sealt ülesvoolu Tartusse. Võrtsjärve ja Pedja jõe ümbrusest viidi samuti palke Tartu saekaatreisse. Emajõel olid levinud kohalikud madala põhjaga Emajõe-Peipsi tüüpi lodjad.^[19]

Tartust ülesvoolu, Kärevere kärestikus oli vee langus 18 cm ning Muuge kärestiku 650 m pikkusel lõigul 1,5 meetrit. Pealegi oli jõe sügavus seal kohati vaid meeter või pool ja jõepõhi kivine. Aastail 1843–1844 puhastati Põltsamaa jõe alamjooksu ja Tartust hakkas Rõika-Meleski peeglivabrikuni sõitma aurulaev Karl.

Madal Jänese raudteesild sulges aastal 1876 läbipääsu aurikutele, mis suurvee ajal silla alt enam läbi ei mahtunud. Aastail 1936–1937 jõge seal süvendati ja parandati kärestike läbitavust. Liiklus Rõikani jätkus, ent Emajõe selles osas oli suur puudus sadamasildadest. Takistuseks osutusid ka aastast 1923 Kärevere juures asunud ujuvsillad (1923–1928 ja 1929–1937). Teise maailmasõja ajal Jänese sild purustati, kuid silla varemed jäid jõe põhja laevaliiklust takistama. Uus raudteesild on kõrgem ja takistab vähem laevaliiklust. Nõukogude ajal kaevati tülikaist kärestikest mööda uus sirge jõelõik ehk Kabina kanal, mis valmis aastal 1955.^[18]

Pede jõe suudmest ülesvoolu oli Emajõgi samuti kärestikune. Seal on jõge mitu korda süvendatud, kärestikest eemaldatud materjal on jõe kallaste kõrgemail kohtadel märgatav kasvavate puuderividena. Seal asusid Kaabe ja Lustivere kärestikud, Kaabe kärestikku süvendati ka aastail 1936–1937.^[18]

Kauba- ja reisilaevad liikusid Venemaa vahet Emajõel vähemal määral kuni Nõukogude aja lõpuni. Nüüd sõidavad Emajõel eelkõige harrastuskalurid, Tartu ümbruses liiguvad suviti ka väikesed lõbusõidulaevad.^[19]

Emajõe ülemjooks jääb Alam-Pedja looduskaitsealale. Selle piires on keelatud sõita jettide, skuutrite, veerollerite ja hõljukitega, muude veesõidukite lubatud kiirus on 30 km/h. Sama piirkiirus kehtib ka Emajõe alamjooksul paikneval Peipsiveere looduskaitsealal Emajõe-Suursoos.^[5]

Tartu linna piires ja lähiümbruses tegeldakse vähemal määral veemotospordiga.

Kala on Emajõest püütud juba aastatuhandeid. Harrastuskalurite seas on Emajõgi tänini populaarne püügikoht. Aastail 2009–2010 uuris Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi kalastajate arvu Emajõel märtsist oktoobrini; uuringu andmete põhjal hinnati aastast kalastuskoormust ligikaudu 100 000 püüdjapäevale aastas.^[5]

Teise maailmasõjani püüti Emajõel kala peamiselt noodaga, pärast sõda hakati kasutama ka mõrra- ja võrgupüüki. 1958–1976 tegutses Emajõel Lenini-nimeline kalurikolhoos ning 1976. aastal loodi kalurikolhoos Peipsi Kalur.^[2]

Huvi eri kalaliikide vastu on ajaloo kestel muutunud: sõjaeelses Eestis püüti Emajõel peamiselt haugi, Saksa okupatsiooni ajal viidikat ja Nõukogude ajal ka särge (kuna seda hakati kuivatama (vobla)) ning ahvenat. Viimasel ajal on põhiliseks püügikalaks latikas. Püütud on ka angerjat, karpkala, kokre, koha, linaskit, lutsu, säinast ja turba.^[2] Kokku on Emajõest püütud 36 kalaliiki, kellest 10 on eksikülalised.^[20]

• 
  Suur Emajõgi kogu pikkuses satelliidipildil
• 
  Emajõgi kevadise suurvee ajal Tartus, üle jõe paistab Lodjakoda
• 
  Emajõe keskjooks pärast jääminekut
• 
  Emajõgi, vaade Kaarsilla lähedalt Tartus

• Rannu-Jõesuu sild
• Jõesuu sild – Tartu-Viljandi-Kilingi-Nõmme maantee 37. kilomeetril
• Kärevere sild – Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 171. kilomeetril
• Jänese raudteesild
• Kroonuaia sild – Tartus
• Vabaduse sild – Tartus
• Kaarsild – Tartus
• Rahu sild – Tartus
• Turusild – Tartus
• Sõpruse sild – Tartus
• Ihaste sild – Kambja valla ja Tartu linna piiril
• Luunja sild – Tartu-Räpina-Värska maantee 11. kilomeetril

• Reku parv
• Haaslava parv
• Kavastu parv

• 
  "Emajõgi", Hermann Friedrich Schrenck
• 
  "Emajõgi", Kaarel Liimand
• 
  "Tartu puusild", August Matthias Hagen ja Johann Wilhelm Krause
• 
  "Talvine Tartu Emajõega", Nikolai Triik

• Emajõe ürgorg
• Väike Emajõgi
• Pihkva Emajõgi

• M. Metsur "Võrtsjärv, Emajõgi ja meie" Eesti Loodus 9/2006, lk 6–11
• J. Ristkok "Emajõgi" Eesti Loodus 7/1971, 413–417.
• A. Järvet "Kui Emajõgi voolab tagurpidi" Eesti Loodus 5/1995, lk 144–146
• M. Paju, E. Soover "Emajõe Jõeriik" Eesti Loodus 7/2000, lk 302–307
• J. Ristkok, J. Külmet "Mööda Emajõge" Eesti Raamat, 1976
• Surnukehad Emajõe voogudes. Rahvaleht, 30. aprill 1932, nr. 51, lk. 4. https://dea.digar.ee/page/rahvalehtvabamaa/1932/04/30/4

• Aerofotod Tartu üleujutusest. Novaator, 13. aprill 2010.
• Risto Mets. Tuuker võrdleb Kaarsillalt hüpet enesetapuga. Tartu Postimees, 28. mai 2010.
• Liisa-Lota Kaivo. Eesti laevatatavad siseveeteed: Emajõgi. Eesti Loodus, 9/2012.