Barbar (vanakreeka βάρβαρος bárbaros tundmatut keelt kõneleja tähenduses, sõna-sõnalt 'bar-bar-kõneleja') tähendas vanaaja kreeklastel algselt igasugust isikut, kes ei kõnelnud kreeka keelt või kõneles seda halvasti, see tähendab võõramaalast, mittekreeklast.

Samas tähenduses võtsid sõna kasutusele roomlased. Sõna kasutasid nad katusterminina hilisantiikajal ja varakeskajal Lääne-Euroopasse rännanud rahvaste kohta, nagu idagoodid, läänegoodid, frangid ja langobardid, umbes perioodil, mil Rooma riik lagunes Ida- ja Lääne-Rooma riigiks.^[1]

Ülekantud tähenduses nimetatakse barbariks tsiviliseerimatut, harimatut inimest^[2].

• Barbarism