Andrei Bitov (Андрей Георгиевич Битов; 27. mai 1937 Leningrad – 3. detsember 2018 Moskva) oli vene kirjanik.

Andrei Bitovi ema oli jurist ja isa arhitekt. 1954. aastal lõpetas Bitov keskkooli, 1956. aastal hakkas tegelema kirjandusloomega. 1957. aastal astus ta Leningradi Mäeinstituuti, mille lõpetas pärast vaheaegadega õpinguid 1962. aastal geoloogilise luure erialal.

Instituudipäevil osales Bitov kirjandusrühmituses, mille vaimne juht oli Gleb Semjonov. Ta kirjutas esmalt luulet, seejärel lühikesi absurdihõngulisi jutustusi. 1960. aastast ilmusid tema teosed kirjandusajakirjades ja almanahhides, 1965. aastal sai Bitovist NSV Liidu Kirjanike Liidu liige.

1978. aastal ilmus Ameerika Ühendriikides tema romaan "Puškini maja". 1979. aastal osales ta põrandaaluse almanahhi "Metropol" koostamises, mille järel tema loomingut Nõukogude Liidus 1986. aastani ei avaldatud.

1988. aastal osales Bitov Venemaa PEN-klubi asutamises, 1991. aastal sai selle presidendiks. Ta pälvis nii Venemaa kui teiste riikide kirjandusauhindu ning oli Venemaa Kunstide Akadeemia auliige.

Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad jutustus "Lahkuv Monahhov", romaanid "Puškini maja", "Kaukaasia vang", "Ahvide ootus", "Sümmeetria õpetaja" jt.

Eesti keeles on temalt ilmunud ""Loomingu" Raamatukogu" sarjas jutukogu "Apteekrisaar" (1971, tõlkija Ita Saks) ning jutustused "Kutsealune" (1965, tõlkija Arvo Valton) ja "Lahkuv Monahhov" (1978, tõlkija Jüri Aam, värsid Valeeria Villandi), samuti vennasvabariike tutvustava reisikirjanduse sarjas "Koolitundi Armeeniasse: teekond mitte just suurele maale" (1979, tõlkija A. Orav).

• Venemaa Kunstide Akadeemia auliige