Eesti inforuumis toimub juba aastaid süstemaatiline ja küüniline sularahavastane kampaania, mida ajakirjandus serveerib progressi ja mugavuse pähe. Tavalisele lehelugejale või uudisteportaalide tarbijale joonistatakse pilt, kus füüsilise raha kasutamine on justkui ajast maha jäänud kurjategijate ja vanurite meelelahutus. Selle kuvandi taga ei ole aga ühiskonna loomulik areng, vaid kommertspankade jõuline PR-masinavärk, mis on muutnud Eesti ajakirjanduse oma tasuta turundusosakonnaks.
Uudisteportaalid avaldavad kriitikavabalt pankade pressiteateid, kus igat kaardimaksete kasvu esitletakse triumfina. Pealkirjad karjuvad miljarditest, mis voolavad läbi bittide ja baitide, kuid vaikivad maha tõsiasja, et inimesed vajavad ja võtavad jätkuvalt pangaautomaatidest välja hiiglaslikke summasid – ainuüksi viimases kvartalis peaaegu miljard eurot. See reaalne vajadus ei sobitu pankade narratiiviga, mistõttu seda meedias lihtsalt ignoreeritakse või pisendatakse.
Miks pangad seda teevad? Vastus on lihtne: kontroll ja kasum. Sularaha käitlemine on pankadele tüütu kuluartikkel, mis nõuab turvafirmade palkamist, automaatide hooldamist ja reaalset logistikat. Palju tuluallikam on sundida kogu ühiskond digitaalsesse ahelasse, kus igalt liigutuselt, igalt leivaostult ja igalt teenuselt tiksub pangale teenustasu. Kui kaob sularaha, kaob ka inimese võimalus valida. Pangast saab absoluutne monopol, mis otsustab, millal, kellele ja kui palju te võite maksta.
Ajakirjandus on selles protsessis kaotanud oma kriitilise meele ja valvekoera funktsiooni. Selle asemel, et küsida, mis saab meie privaatsusest küberrünnakute või elektrikatkestuste korral, hirmutatakse inimesi lugudega sularaha “ohtlikkusest” ja seostatakse seda automaatselt ümbrikupalkade või maksupettustega. Tulemuseks on olukord, kus meedia abil pestakse ühiskonnalt välja õigus privaatsusele ja finantsilisele iseseisvusele, asendades selle täieliku digitaalse jälgitavusega.
See ei ole vaba turu areng, vaid pankade huvides läbi viidud manipulatsioon, milles Eesti meedia mängib kuulekalt kaasa.
Rainis Lipstok