Tundub, nagu oleks tavaline, lihtne inimlik elu meie käest ära võetud, sest täna ei saa Eestis enam ühtegi sammu astuda, ilma et see muutuks suureks poliitiliseks lahinguks.
Ehitaja tahab lihtsalt teha oma tööd ja valmis ehitada turvalise jalakäijate tunneli, et inimestel oleks hea rongile minna, kuid sellest lihtsast betoonvalamisest saab kohe erakondade omavaheline kaevikusõda. Ema tahab viia lapse lasteaeda ja vanaema soovib rahulikult turul käia, aga isegi lasteaiakohast, koolitunnist või kodumaisest toidust on tehtud poliitiline punktide kogumise koht. Isa tahab lihtsalt autoga tööle sõita, kuid autojuhtimisest on maalitud maailmavaateline kuritegu, mis jagab ühiskonna vihasteks leerideks.
Isegi kõige algsemad eluvajadused – soov hingata puhast õhku, süüa, juua ja öösel rahulikult magada – on tõmmatud suurde poliitilisse masinavärki, kus kaine mõistus on täielikult kadunud. Eesti on nii pisike riik, kus me peaksime hoidma kokku ja lahendama asju lihtsalt, kuid selle asemel imetakse probleeme nagu pastakast välja ja pööratakse need suureks kodaniku vastu.
Mujal maailmas on paljud asjad lihtsalt osa tavalisest argielust ja toimivast logistikast, meil aga tehakse igast pisiasjast eluküsimus, mis tekitab tunde, et tavaline inimene on jäänud hammasrataste vahele. Meie igapäevased vajadused ei huvita enam kedagi, tähtis on vaid see, kes jääb järjekordses väljaimetud poliitilises kakluses peale.
Inimesed on sellest kõigest lihtsalt kuradi väsinud ja hinges on suur soov, et ehitaja saaks lõpuks lihtsalt ehitada, ema last kasvatada ja isa autot juhtida ilma kohustusliku ideoloogilise sõjata. Me oleme kaotanud oskuse rääkida asjadest inimene inimesele, sest kogu meie elu on taandatud poliitikaks, jättes meid ilma millestki väga olulisest – lihtsast ja rahulikust olemisest.
Rainis Lipstok