Justiits- ja digiministeerium on taas kord estraadirahvast rõõmustanud. Seekord visatakse tehisarule kaks miljonit eurot, et “automatiseerida rutiinseid ülesandeid”. Justiits- ja digiministeeriumi AI-talituse juhataja Keaty Siivelt kinnitab otse: eesmärk ei ole ametnike arvu vähendada. Ei, ei. Eesmärk on, et riigipalgalised saaksid keskenduda “suuremat väärtust loovale tööle”.
Tõlkes tähendab see järgmist: me maksame parasiitidele palka selle eest, et nad teeksid vähem tööd. Rutiinivaba olesklemine, põhirõhk kohvil ja netis surfamisel, Facebooki kommenteerimine tööajal ja, kui ilmad soojaks lähevad, saabubki loodud väärtus – tunnustuslabrakad, kus teistele logarditele õlale patsutada, slaidiesitlustes graafikuid näidata ning südame seiskumiseni kvaliteetset vaba aega veeta.
Andres Kütt, üks väheseid küberkaitse- ja digiriigi eksperte, kes julgeb avalikult aus olla, ütleb otse: tegu on suure riskiga. Kaks miljonit on erasektoris päris raha – umbes 20 inimaastat arendustööd. Riigihangetes muutub see aga järjekordseks kuluks, mille tulemuseks on lahendused, mis sõltuvad peamiselt välismaistest musta kasti mudelitest nagu OpenAI või Anthropic. Homme võib investorite raha otsa saada ja kogu see tehisaru-mull vastu taevast lennata. Aga ametnikud jäävad. Ja mis veel hullem – riik võib sattuda täielikku sõltuvusse amoraalsetest välisettevõtetest.
Just nimelt. Praegu räägitakse meile ilusaid jutte digiühiskonna arengukavast 2035. Ainult 27% asutustest kasutab AI-d aktiivselt, ülejäänud alles katsetavad. Aga eesmärk pole kunagi olnud bürokraatia kärpimine. Eesmärk on luua mugavustsoon. Selline koht, kus ametnik saab hommikul tööl edasi magada, lasta tehisarul kokkuvõtteid teha, pärastlõunal veidi “strateegiliselt mõelda” (s.t netis ringi kerida) ja õhtul kodus rääkida, kui kohutavalt ülekoormatud ta on.
See ongi kaasaegse vasakliberaalse riigikorralduse tuum. Selle asemel et otse öelda – meil on liiga palju ametnikke, liiga palju seadusi ja liiga palju riiki –, ostetakse priileivasööjatele uusi digimänguasju. Kõikvõimas bürokraatia on juba näidanud, kuidas sadu miljoneid võib kuluda ilma nähtava tulemuseta. Nüüd tuleb sinna otsa tehisaru jant. Ja Euroopa Liidu tehisintellekti määrus toob kaasa uue nuhtluse: andmekaitse bürokraatia, riskianalüüsid, vastutuse jaotamise koosolekud. Rohkem pabereid, rohkem ametnikke, veelgi rohkem riigipalgalisi “eksperte.”
Doris Põld ITL-ist tahab, et riik oleks AI puhul aktiivsem turu looja. Hea küll. Aga praegu loob riik eelkõige mugavustsooni oma tööväele. Geili Keppi andmekaitseinspektsioonist tuletab meelde, et vastutus jääb ikka asutusele. See on tore, aga kes tegelikult vastutab, kui süsteem hakkab hullumeelseid otsuseid tegema, kes kannab kahju?
Meie riik on mõeldud eestlaste jaoks, mitte Brüsseli digireeglite ja Silicon Valley mudelite katsetamise jaoks. Kui me jätkame sama teed, muutub Eesti riik ühel päeval lihtsalt API-ks, mille taga istuvad hästi makstud inimesed, kes ei tee mitte midagi, aga istuvad kontorites ja tunnevad end väga olulisena.
EKRE on alati öelnud: digilahendused peavad teenima inimest, mitte looma uut parasiitide paradiisi. Lahendus ei ole tehisaru miljonites. Lahendus on ametnike arvu radikaalne vähendamine, regulatsioonide kärpimine ja selged reeglid, mis on ka ilma tehisaru abita arusaadavad. Arukas ametnik on vähemalt teoreetiliselt võimalik.
Selle asemel et osta parasiitidele veel kallim kohvimasin ja anda neile veel rohkem vaba aega, tuleks riik korda teha vanamoodsal viisil – vähem inimesi, vähem reegleid ja parem tulemus. Praegune “AI-strateegia” on lihtsalt uus viis vana probleemi maskeerimiseks: meil on liiga suur, liiga kallis, liiga laisk ja täiesti kasutu riigimasin.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.07.2026