Neeme Väli ütles varem, et see ei pruugi olla nii lihtne, et kaitseminister Mõhhailo Fedorovi ametist vabastamise taga on ainult kahe eri nägemuse vastuolu. Nimelt ütles Ukraina vägede juht Oleksander Sõrskõi, et kas Fedorov vabastatakse ametist või lahkub tema. Sõrskõi on Nõukogude haridusega vanakooli ohvitser, Fedorod noorem ja uuendusmeelne.
Võib-olla on selle taga aga näha hoopis sügavamaid hoovusi – äkki püüdis ta liiga palju digitaliseerida, astus korruptiivsete ahelate peale või muutus ise president Volodõmõr Zelenski kõrval liiga populaarseks poliitikuks. Kuidas te seda näete?
Mitmed nendest põhjustest võivad vastata tõele, aga ma arvan puhtpraktiliselt, et president, kes peab riiki juhtima, ei saa seda efektiivselt teha, kui kaitseminister ja kaitseväe juhataja on omavahel tülis. Selgelt tuli see küsimus lahendada, vabastades ametist kas ühe, teise või mõlemad.
Ukrainas pole ammu valimisi toimunud ning rahva silmis tekivad küsimused otsuste legitiimsusest ja sellest, kelle huve poliitikud teenivad. Kuivõrd viitab see veel sügavamatele probleemidele, mitte ainult kahele erinevale nägemusele?
Siit me jõuame sellest vabastamise otsusest juba kaugemale, kuna inimesed on tänaval ja protestivad selle otsuse vastu. Miks nad seda teevad? Selgesti seetõttu, et valimisi pole toimunud seitse aastat. Igas riigis, kus valimised on tihedamini ja kui on olematu majanduskasv, COVID-19 või muud probleemid, kaotavad valitsejad populaarsust ja inimesed muutuvad rahulolematuks.
See on riik, mis on nüüd juba neli ja pool aastat suure sõja käigus pidevalt Venemaa raketirünnakute all. Inimesi sureb ja võitleb armees ning valimistel oma frustratsiooni välja elada või oma soove Ukraina tulevikupoliitika suhtes teostada ei ole inimestel võimalik. Sellistel hetkedel tuleb see emotsioon vältimatult välja ja inimesed tulevad tänavale.
Aga nagu kindral Väli ka saates varem ütles, on see igal juhul positiivne märk Ukraina demokraatiast. Ukraina on demokraatlik riik, kus vaatamata sellele, et hetkel valimisi ei ole, inimesed räägivad kaasa ja kodanikuühendustel on oluline roll. See näitab veelkord, et Ukraina-suguses riigis ei ole võimalik lihtsalt ülevalt alla otsustada, mõtlemata sellele, mida rahvas arvab.
Mida näitab see, et ülemraada ei kinnitanud presidendi kaitseministrikandidaati ametisse ja läks hoopis suvepuhkusele?
See näitab, et küsimus on poliitiliselt tundlik. Ka raada enamuse seas oli omajagu neid, kes leidsid, et kaitseministri vabastamine ei ole mõistlik samm ja kes ei soostunud seetõttu selle poolt hääletama. Tänu sellele on meil ametis kohusetäitja, aga loodame loomulikult, et varsti kinnitatakse uus kaitseminister ametisse.
Kas te näete, et Ukrainas tõi kaitseminister välja just need probleemid, et ta tegeles korruptsiooniga ja muutus presidendile kuidagi konkurendiks? Kas selliseid protsesse on näha?
Ma ei usu, et päris konkurendiks, kuna nagu ta veidi emotsionaalselt oma ametist vabastamise järgsetes sõnumites ka rõhutas, on ta olnud kõik need aastad üdini lojaalne presidendile ja ei ole ajanud mingit oma poliitilist rida. Nii et otseselt vast mitte konkurent…
Kriitikud on samas öelnud, et Zelenski kõrvaldabki populaarseks saavaid inimesi, nagu näiteks endine Ukraina sõjaväe juht Valeri Zalužnõi.
Loomulikult poliitikud mõtlevad sisepoliitikale. Isegi kui lähemas tulevikus valimisi ei ole, siis ühel päeval kindlasti on. Miks aga ministri vabastamine on inimestele korda läinud rohkem kui tavaliselt, seisneb selles, et pika sõja käigus peavad inimesed kuskilt lootust saama. Eriti olukorras, kus mobilisatsiooniga on lood keerulised, ei jätku võitlejaid. Rindel olijatel on raske näha, millal nad võiksid sealt erru või kasvõi pikemale puhkusele pääseda ning ka varustust ei jätku.
Fedorov oli inimene, kes tõi lootust, et süsteem läheb paremaks, korruptsiooniga võideldakse, planeerimine on strateegilisem ning tulenevalt Fedorovi enda taustast kasutatakse paremini tehnoloogiat. Kui nüüd äkitselt see lootus ära võeti, tekkis inimestel peas segadus.
Kas Ukraina võib oma edu selliste vangerdustega maha mängida? Kuidas teile tundub praeguse sõjalise edu taustal?
Ma ei usu hästi, sest võitlevad ikkagi ju inimesed rindel või need, kes saadavad droone Venemaale. Nemad ei saa endale lubada poliitvangerdustest loksutatud olla. Nad teevad oma tööd ja kaitsevad Ukrainat edasi. Siin ei ole muud varianti.
Kas see võib kuidagi lääne toetust mõjutada või kui nõudlikud peaksime me läänes olema selliste küsimuste jälgimisel?
Nii Ukraina kui ka meie huvi on see, et selline segadus kestaks võimalikult vähe aega, probleem saaks lahendatud ja Ukrainal oleks toimiv valitsus ning kaitseminister. Samas ei saa meie siin läänes ette kirjutada, mida tuleb teha või kes tuleb määrata kaitseministriks. See on ikkagi Ukraina presidendi ja Ukraina rahva otsus, millised poliitikud nad etteotsa valivad.
Valitsusremont on olnud mõnevõrra laiem, kuna vahetatud on välja ka peaminister. Julia Svõrõdenko asemel on nüüd uus peaminister Serhi Koretskõi, mida tema kohta võiks öelda?
Selgesti on Koretskõi toodud sisse majandusmehe, ärijuhi ja mänedžerina. Tal on pikk kogemus nii eraettevõtjana, olles Ukraina suurima kohvimüügivõrgustiku looja, kui ka suurte riigiettevõtete juhina. Eeldus on, et ta suudab selliseid mänedžeri oskusi üle kanda ka Ukraina valitsuse juhtimisele.
Ukraina liitumiskõnelused Euroopa Liiduga on uue hoo sisse saanud. Samas on Euroopal ikka raske uutes Vene sanktsioonides kokku leppida ning osteti taas suures koguses LNG gaasi. Kuidas te näete praegu seda Ukraina Euroopa väljavaadet?
Ühest küljest on väga hea, et need läbirääkimised on alanud, kuigi peatükkide avamine ei kulge nii kiiresti, kui meie siin Eestis või Ukraina ise tahaks. Ma arvan, et sellest olulisem on isegi see, et Ukraina reformiprotsess jätkuks, mis on vajalik liitumise lähemale jõudmiseks.
Kui valitsus saab täies koosseisus paika ja tööle hakata, siis peavad nii valitsus kui raada Euroopa normide ülevõtmist ja integratsiooniprotsessi jätkama, et edasi liikuda.
Mis on seotud ka õigusriigiga, millest me ennist ka rääkisime.
See on tõepoolest vägagi seotud õigusriigiga.
Eesti suursaadik NATO juures, Jüri Luik, ütles ERR-ile antud intervjuus, et NATO liikmesriikide suhtumine Ukraina liikmesusse on muutunud – paljud nimetasid seda oluliseks teemaks.
Kas teie tunnetate samuti, et Lääne suhtumine Ukrainasse on veidi muutunud ning neile tõepoolest terendab võimalus saada päriselt Euroopa Liidu ja miks mitte ka NATO liikmeks?
Ma arvan, et suhtumine on muutunud. Ukraina ei ole ainult kulu või julgeolekuprobleem. Nagu suursaadik Luik ütles, on Ukraina eriti julgeolekuvaldkonnas järjest rohkem julgeoleku tagaja ning nende sõjaline suutlikkus on Euroopas üldse kõige suurem. Nende integreerimine Euroopasse ja NATO-sse on muidugi väga oluline.
Euroopa Liidu osas on samuti selgelt suund võetud sellele, et Ukrainast saab Euroopa Liidu liige. Mis puudutab tempot, siis loomulikult on igal riigil oma sisepoliitika ja mitmes riigis näeme erinevaid probleeme, aga eelkõige sõltub see Ukraina enda reformisuutlikkusest, millal nad on valmis Euroopa Liiduga liituma.