Sotsiaalmeedias jagatakse Ukraina võitleja Vladi lugu, kes kaotas sõjas oma näo, aga ei anna sellele vaatamata alla.
Granaadiheitja mürsk plahvatas temast vaid kahe meetri kaugusel, arstid kirjeldasid tema vigastusi kui sõja kõige raskemaid.
Žõtomõri oblastist Korostenist pärit 29-aastane Vladõslav Kemski oli unistanud sõjaväelisest karjäärist juba 13. eluaastast, kuigi enne täiemahulist sissetungi oli ta elanud tavalist elu.
Ta töötas ehitusel ja mööbli kokkupanijana, abiellus Lesjaga ja kasvatas oma poega Danjat.
Kui Vene väed Kiievi oblastisse jõudsid, ei saanud ta lihtsalt koju jääda, ta valetas oma naisele kutse saamise kohta ja astus vabatahtlikult 30. brigaadi koos oma lähedase sõbra (ja lapse ristiisa), selle sõbra isa ja oma onuga.
Peaaegu ilma väljaõppeta saadeti ta 19. mail 2022 rindele, kus ta osales lahingutes Izjumi, New Yorgi ja Zaitseve piirkonnas.
2022.aasta novembris plahvatas Kurdjumivka lähedal granaadiheitja mürsk otse Vladi kõrval, kui ta oma kuulipilduja asendit muutis.
Ta kaotas silmad ja nina ning tema alalõug ja kolju purunesid. Ta ei tundnud valu – ainult täielikku segadust.
Kaaslane juhatas ta evakuatsioonisõidukini, Vlad kaotas teadvuse vaid mõne meetri kaugusel sellest.
Arstid üle kogu maailma imestasid, et ta sellise vigastuse üle elas.
Ta veetis kaks nädalat kunstlikus koomas. Teadvusele tulles ei mõistnud ta veel oma vigastuste ulatust ja uskus, et naaseb rindele.
Kolm kuud hiljem teatas arst talle siiski, et nägemine ei taastu. Sellest hoolimata võttis Vlad end oma pere nimel kokku.
Alguses ehmatas poega isa muutunud välimus, kuid harjus sellega ning nüüd kallistab oma isa.
Vladõslavile on tehtud lõualuu taastamise operatsioon, mille käigus kasutati tema jala luud, ning teda ootab ees kolju taastamine. Ta ei näe, tal on raskusi rääkimise ja hingamisega ning ta elab pimeduses ja pidevas valus.
Ta unistab sellest, et saaks tulevikus sõjaväepsühholoogiks, uskudes, et haavatud sõdur suudab teist haavatud sõdurit mõista paremini kui keegi teine.
Samuti soovib ta saada tütart.
Vlad usub Ukrainasse ja nimetab oma relvavendi „rahvuse õieks”. Ta ütleb ka, et kui ta jäi ellu, tähendab see, et tema missioon pole veel lõppenud.