See oli tavaline juulikuine õhtu, oli oodata viletsat jalgpalli. Kes juhtus lehti lugema, sellele torkas hirmuäratav pealkiri silma nagu sakilise teraga leivanuga: „Eesti sai Euroopa Komisjonilt kaela neli uut rikkumismenetlust.” Jälle. Seekord homo- ja kliimamentlused. Võtab ohkama, see pole enam uudis, see on saatus.
Meie valitsus, see homosõbralik ja kliimaideedest seestunud seltskond, kelle rahvas on juba ammu maha kandnud, ei ole ilmselt Brüsseli isandate silmis ikka veel piisavalt alandlik. Nad on valmis kirjutama alla igale ilusale paberile, mis räägib võrdsusest, rohelisest tulevikust ja mitmekesisusest. Nad on valmis Eesti lipu kõrvale vikrlipu heiskama. Aga isegi sellest ei ole enam küllalt. Isegi liberaalid pole küllalt liberaalsed ega piisavalt orjameelsed. Nüüd tuleb karistus.
Ja karistus tuleb alati kõige nõrgemale. Energiatõhususe direktiiv (2024/1275) tähendab, et lihtne eesti inimene peab ägama ohvritallena kliimaaltaril. Need ilusad sõnad paberil – nullheide, renoveerimispass, fossiilkütuste väljajätmine – muutuvad nüüd kurnamiseks.
Kõrged eluasemekulud, mis juba praegu paljusid peresid lömastavad, tõusevad veelgi. Puumaja maal, kuhu vanaema kogu elu raha kogus, tuleb renoveerida. Selleks raha pole? Pole probleemi – Brüssel ja Tallinn leiavad lahenduse. Laen, toetus või tuleb esivanematelt päritud kodu lihtsalt müüki panna. Vaene maksab alati oma nahaga.
Teine laks on veelgi kibedam. Võrdõigusasutuste direktiivid toovad kaasa tugevama homoõiguste ametkonna. Need inimesed, kes juba praegu tunnevad, et neil on moraalne õigus öelda, mis on vihakõne ja mis on lubatud arvamus, saavad nüüd rohkem volitusi ja rohkem raha. Nende absurdne omavoli kasvab. Koolides, töökohtades, avalikus ruumis. Traditsiooniline pere, Eesti mehe ja naise vaheline side, rahvuslik enesetunne – kõik see on nüüd veelgi suurem „probleem” ja valu tuleb.
Inimesed ei taha Euroopa rohelepet. Nad tahavad sooja korterit, taskukohast elektrit ja lastel tulevikku kodumaal. Selle asemel saavad nad veelgi suuremad arved ja halearmsa loengu sallivusest. Valitsus, kes ise on muutunud Euroopa vasalliks, ei suuda ega taha meid kaitsta. Nad on valmis ohverdama oma rahva heaolu, et innukalt Brüsseli taldu lakkuda.
See on kurb lugu sellest, kuidas suveräänsus sureb direktiivide ja trahvide laviini all. Kuidas ilusad euroopalikud sõnad muutuvad lihtsa inimese igapäevaseks ülejõukäivaks koormaks. Kuidas isegi kõige kuulekam liberaalne valitsus ei ole kunagi piisavalt kuulekas. Alati tuleb veelgi rohkem alluda. Alati tuleb veel rohkem maksta.
Ja kõige rohkem maksavad need, kellel pole juba praegu sentigi hinge taga. See ei ole enam Euroopa koostöö. See on okupatsioon ja koloniaalrežiim ja nuhtlus. Lihtsa Eesti inimese osaks selles võikas pimesikumängus on alati kaotus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.07.2026