Oluline on seejuures detail, mis avalikus arutelus on seni jäänud pigem tagaplaanile. Nimelt ei puuduta ainult eraisikuid. Saastetasu ei rakendu otse kodumajapidamisele ega ettevõttele, vaid jäätmeid põletavale või ladestavale käitlejale. Kui ettevõtete kulu kasvab, jõuab see teenuste ja toodete hindadesse.
Riigi sõnum oli, et reform hindu ei tõsta
Kliimaministeeriumi sõnumid on olnud kaks aastat järjepidevalt ühesugused. 2024. aasta kevadel kinnitati, et sorteerivale inimesele ei tähenda reform suurt hinnatõusu ning sorteerija arve saab olema keskmiselt kolm kuni viis eurot leibkonna kohta kuus. 2025. aasta novembris avaldas ministeerium eraldi müüdimurdmise materjali, milles lükati tagasi väide, et jäätmereform võiks tõsta hindu.
Detsembris, vahetult enne seaduse lõplikku vastuvõtmist riigikogus, ütles kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelul, et ühiskonna kogukulu pärast jäätmereformi ei muutu, süsteemis on lihtsalt palju ebaefektiivsust, mis reformi käigus kaob.
Ettevõtlusorganisatsioonid – Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit ja Eesti Tööandjate Keskliit – hoiatasid samal ajal, et reform siiski tõstab jäätmekäitluse kulusid, suurendab ettevõtete kulukoormust ning kandub edasi teenuste ja kaupade hindadesse.
Sorteerija maksab vähem, aga ikkagi senisest rohkem
1. juulil jõustus keskkonnatasude muudatus, millega kehtestati segaolmejäätmete põletus-ja ladestustasudele kõrgemad hinnad. Jäätmevedajad ja -käitlejad ei maksa seda abstraktsest rahakotist. See kulu kandub otse teenuse hinda ja sealt edasi jäätmetekitajani.
Omavalitsused, kellele reform paneb suure rakendamiskoormuse, sattusid avalikkuse ees hinnatõusu teavitaja rolli otsuse eest, mille tegi riik. Hinnamuutus ei tulene omavalitsuste otsusest, vaid riikliku saastetasu suurenemisest.
Tähelepanuväärne on seegi, et kallineb mitte ainult sortimata prügi. Tallinnas tõusis näiteks ka biojäätmete mahuti tühjendamise hind. See ei tähenda, et sorteerimine poleks vajalik, liigiti kogumine peabki olema odavam kui kõige põletusahju või prügilasse saatmine.
Aga loosung “kes sorteerib, maksab vähem” on siin suhteline, mitte absoluutne tõde. Sorteerija maksab vähem kui mittesorteerija, kuid hakkab seaduse rakendumisel siiski maksma kokkuvõttes rohkem kui enne. Avalikkusele jäi ootus, et reform ei too tuntavat hinnatõusu. Juulikuu arved näitavad üsna pea aga midagi muud.
Rohepöörde kõige kallim ressurss on usaldus, kuid kui inimestele ja ettevõtetele öeldakse üht, aga arved näitavad teist, kaob see usaldus kiiresti.
Ettevõtete kasvavad kulud maksab kinni tarbija
Ettevõtete jaoks on 1. juuli alles esimene laine.
Esiteks tähendab see otsest kulukasvu. Tonnipõhine saastetasu ei tee põhimõttelist vahet kodumajapidamisel ja ettevõttel. Seal, kus segaolmejäätmete või käitlusjääkide osakaal on suur, suureneb ka jäätmekäitluse kulu. See puudutab näiteks kaubandust, toitlustust, majutust, tootmist, kinnisvarahaldust ja ehitussektorit. Ehitus- ja suurjäätmete kallinemine mõjutab omakorda iga ettevõtet, kes renoveerib, laiendab või lammutab.
Teiseks kasvavad pakenditega seotud kulud. Ettevõtlusorganisatsioonide hinnangul kasvavad uue seaduse alusel pakendikäitluse kulud kordades. Ministeeriumi käsitluse kohaselt katavad seaduses fikseeritud hinnapiirist ülejäänud kulud tootjavastutusorganisatsioonid, teisisõnu tootjad. Need kulud jõuavad paratamatult tootjavastutuse kaudu ettevõtete ja lõpuks tarbijate rahakotti.
Kolmandaks, lepinguline suhe joonistatakse ümber. Seni oli ettevõtte jäätmeleping kahepoolne kokkulepe vedajaga. Reformi järel hakkab arve tulema hoopis omavalitsuselt: seadus lõi mudeli, kus kohalik omavalitsus (KOV) kogub jäätmeveo teenustasu ise, peab jäätmevaldajate üle arvestust ja kehtestab hinna. Sellele tasule võib lisanduda ettevõtte arvele uus kulurida, eraldi komponent omavalitsuse jäätmehoolduskulude katteks.
Mitmes omavalitsuses tegutseva ettevõtte jaoks tähendab see kirjut pilti eri lepingupartneritest, hinnamudelitest ja üleminekutähtaegadest, sest iga KOV otsustab korralduse ise ja muutus jõuab kohale tema hankekalendri rütmis.
Õige eesmärk ei õigusta läbimõtlematut reformi
Jäätmereform on olnud vajalik ja ka eesmärk on olnud õige. Eesti peab suunama rohkem materjali põletamise ja ladestamise asemel tagasi majandusse. Ressursitootlikkuselt oleme Euroopa Liidus endiselt tagumises otsas ning ringmajandus võiks olla üks osa Eesti tööstuse konkurentsivõimest. Tööandjad toetavad eesmärki, et väärtust omavatest jäätmetest saaks toore, mitte kulu, aga õige eesmärk ei õigusta ebaselget kobarreformi ega selle läbimõtlemata rakendamist.
Jäätmereform saab õnnestuda ainult siis, kui inimesed, ettevõtted ja omavalitsused usuvad, et süsteem on läbimõeldud ja arusaadav. Juulikuu arved saavad olema esimene indikatsioon, et selle usu taastamisega tuleb alustada kohe.