Mõned head nädalakesed tagasi ilmus Jaak Jõerüüdi raamat «Poliitika ja elu perversne suhe». Jõerüüt teeb katse mõtiskleda oma uues teoses küsimuse üle, kas riigimees võib olla loll, rumal ja nõme. Trikk ongi tegelikult selles, et miks ta siis ei või? Ükski põhiseadus ei ütle, et ei või! Vaatame ikka reaalsusele näkku.

Loll ja kaval

Ma esimese hetkega ei teagi kohe, kuidas sõber Jaagule appi tulla. Riigimehe harimatus on üks asi, aga üsna ohutu sealjuures, sest sihukesest tüübist saab üldjuhul jagu. Kui tal ei ole tugevaid nartsissistlikke või eneseimetlejalikke kalduvusi.

Palju hullem, kui pumba juurde pääsenud tolvan on kultuurilises plaanis loll ja ignorantne, aga selle-eest väga kaval. Siis asub ta oma lollusi viivitamatult ühiskonna peal katsetama, aga teeb seda nii osavalt, et kui tulemid asuvad ilmnema, kipub juba lootusetult hilja olema.

Palju hullem, kui pumba juurde pääsenud tolvan on kultuurilises plaanis loll ja ignorantne, aga selle-eest väga kaval.

Miskipärast hakkas seda kirjutades mul korraks silme ees virvendama kohe Mihhail Kõlvarti elik Miiša Estoonetsi väheldane, aga vilavapilguline kuju, kes näeb kõrvalt vaadates välja nagu idamaa kaupmees turul kliendile udu ajades.

Aga veel hullem, kui riigimees on päris topakas nagu mingi vanaeit, kellel elab linnuke peas. See tekitab juba kataklüsmilisi situatsioone. Ajalugu kubiseb sellistest. Oot, las ma teen miniekskursiooni igasuguste riigitegelaste ja poliitika ajalukku. On seal vast kaadrit.

Linnuke peas

Muide, rääkides «linnukesest peas», meenuski kohe niisugune vahva riik nagu Venezuela. 2013. aasta aprillis, vahetult pärast Hugo Cháveze surma, rääkis (järgmine) president Nicolás Maduro oma valimiskampaania ajal loo, mis pälvis planeedil palju kulmukergitusi, aga põhjustas ka nalja- ning meemilaine.

Maduro teatas nimelt, et külastas Cháveze sünnipaika ja palvetas hoolega, kui äkki lendas tema juurde väike linnuke. Lind hakanud sädistama ning Maduro sädistanud vastu. Maduro seletas, et linnuke oli tegelikult Cháveze vaim, kes teda õnnistas ja julgustas eelseisvaks presidendivalimiste raskeks võitluseks.

Maduro rääkis, et külastas Cháveze sünnipaika, kui äkki lendas tema juurde väike linnuke, hakkas sädistama ning Maduro sädistanud vastu.

Tõsi, Maduro ei väitnud, et linnuke piuksus inimkeeli, aga ta oli kindel, et tegu oli eelmise presidendiga.

Aasta hiljem ütles Maduro veel kord, et linnuke edastas talle sõnumi, et Chávez olevat õnnelik ja täis armastust oma rahva lojaalsuse vastu.

Seejärel lisas president, et linnuke palus sellest mitte kellelegi rääkida.

Linnuke teatavasti lendab. EKRE presidendikandidaat Mart Helme More lendab samuti, nagu ta kord riigikogus väitis, kui seletas, kuidas öösel Eestimaa kohal leviteeris ja nägi seal Kaja Kallase kurjust.

Caligula, jumal ja hobune

Peast täiesti segi riigijuhtide nimestikku koostades võib minna ilmselt aegade algusesse. Raudselt oli segaseid juba nende seas, kes mingis ürgses koopas võimu haarasid ja kelle nimesid me õnneks ei tea.

Edasi läheb ainult hullemaks. Kohe meenub Rooma keiser Caligula (valitses 37–41 pKr), meie aegadeni liikuvate kõlakate kohaselt täielik tainas.

Ajalooallikad väidavad, et see Caligula vestles öösiti kuuga, kes andiski talle hüva nõu nimetada oma hobune senaatoriks.

Juba kaasaegsed said aru, et see ilgelt julma olemisega ja veider taat käitub pehmelt öeldes… kummaliselt. Algatuseks kuulutas ta end jumalaks, mis pole riigijuhtide seas muidugi haruldane trend. Ajalooallikad väidavad, et see uhhuu vestles öösiti kuuga, kes andiski talle hüva nõu nimetada oma hobune senaatoriks.

Kõik muugi viitab sellele, et tüübi Muumiorus polnud kõik muumid üldse kodus. Näiteks meeldis tal lasta ehitada endale seninägematuid ujuvaid luksuspaleesid ning üldse käitus ta nii ettearvamatult, et temaga kokku puutuvad inimesed p*sandasid ennast täis juba enne audientsi.

Nijazov ja tema pöörlev kullast kuju

Pole mõtet kõiki sajandeid ükshaaval läbi käia, isu kalja ja kiluvõileiva järele kaob ära, muud midagi. Aga minu üks lemmikveidrikke on muidugi Türkmenistani endine president Saparmurat Nijazov, hüüdnimega Turkmenbashi.

See tähendab, et kõigi türkmeenide isa. Bashi oli juba kord pähe võtnud, et isa. Kui isa, siis isa. Keegi vaielda ei julgenud, ilmselt pidas ta ülejäänud kodanikke emadeks, aga seal regioonis saab liialt arvamust avaldav naine teatavasti paugupealt üle küüru.

Ilmselt pidas Turkmenbashi kõiki ülejäänud kodanikke emadeks, aga seal regioonis saab liialt arvamust avaldav naine üle küüru.

Nijazov lasi püstitada endast pealinna kuldse kuju, kuju hoidis oma kuldset kätt õieli justkui Lenin More. Aga Lenin More oli selle kõrval tite piss, kuna Niazovi kuju pöörles koos päikesega nii, et vaatajaile näis, nagu hoiaks Bashi kullast käsi hommikust õhtuni päikest taevavõlvil. Päike oleks muidu alla kukkunud.

Allah saatis Nijazovile palju huvitavaid mõtteid, mida ta täie innuga rakendama asus. Näiteks otsustas ta 12 kuud ümber nimetada, sealjuures jaanuari enda ning aprilli oma ema järgi. Igaks juhuks keelas ta riigis ära igat sorti meelelahutusi. Näiteks ooperi ja balleti. Aga ka videomängud, mis oli ainus normaalne samm selle kuutõbise karjääris.

Allah saatis Nijazovile palju huvitavaid mõtteid, mida ta täie innuga rakendama asus.

See-eest kirjutas ta püha raamatu «Ruhnama», türkmeenide elukoodeksi. Seda pidid kõik peast oskama. Ilma «Ruhnamad» peast ette vuristamata ei antud riigis isegi autojuhilube.

Berdõmuhamedov, geniaalne DJ

Türkmeenide eriliste juhtide järjepidevus on täielik tõsiasi. Oma eelkäijat Turkmenbashid üritab nüüd igati üle trumbata riigi järgmine president Gurbangulõ Berdõmuhamedov.

Türkmeeni propaganda ja rahvas teavad väga hästi, et president valdab siin ilma peal enam-vähem kõiki asju. Ta on universumis kuulus hobusekasvataja ning koeraaretaja, silmapaistev kirjanik ning humanist.

Valitsuse liikmed, enamasti eakad ja väärikad taadid ning ka mõned eided, taovad hirmunult käsi kokku ja üritavad saalis tantsusamme sooritada.

Aga eriti paistab Gurbangulõ silma muusiku ja heliloojana. Mängib kitarri, kõikvõimalikke klahvpille, laulab ja töötab rahva rõõmuks ka armastatud DJna.

Soovitan Youtube’is kiigata, kuidas ta rõõmustab ühel uusaastapeol oma valitsust ning parlamendiliikmeid, seistes majasuuruse värviliselt ja närviliselt vilkuva seninägematu pilli taga ning mängides oma muusikat.

Valitsuse liikmed, enamasti eakad ja väärikad taadid ning ka mõned eided, taovad hirmunult käsi kokku ja üritavad saalis tantsusamme sooritada.

Idi Amin, loomade ja merekalade isand

Meenub ka Uganda vahva esiloll Idi Amin, kes nimetas end nii: «Tema Ekstsellents, eluaegne president, feldmarssal Al Hadji doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi maa loomade ja merekalade isand ning Briti impeeriumi vallutaja Aafrikas üldiselt ja eriti Ugandas.»

Vabal ajal saatis ta Suurbritannia kuninganna Elizabeth II-le kirju, kus avaldas arvamust, et võiks vabalt hakata Briti impeeriumi juhiks.

Vabal ajal saatis ta Suurbritannia kuninganna Elizabeth II-le kirju, kus avaldas arvamust, et võiks vabalt hakata Briti impeeriumi juhiks. Ja et see on väga hea mõte.

Gaddafi, mehed ja naised

Või siis Liibüa napakas Muammar Gaddafi, kelle põnev käitumine oli käsiteldamatu ning pidurdamatu segu teatrist, paranoiast ja propagandast.

Gaddafit vaadates hakkab pilk kohe puhkama, teist nii värvikirevat diktaatorit annab otsida. Tema outfit on klass omaette. Maia mehena pidas ta ihukaitsjana ainult naisi.

Vaieldamatult kipuvad kõik ebastabiilsed ning segasevõitu riigijuhid olema kirjanikud ning geeniused. Gaddafi teeb oma «Rohelises raamatus» julge sedastuse ning pajatab: «Mehed ja naised on mõlemad inimolendid. See on fakt.»

Kim Jong Ili 1500 raamatut

Põhja-Korea on ka äge riik, sealne propaganda väitis Kim Jong Ili kohta uskumatuid asju, mis näitavad, et juhtlinnu ülemine korrus oli kõrgemal kui taevas.

Põhjakorealased vannuvad siiani värisedes, et riigipea õppis kõndima kolme nädala vanuselt, kirjutas ülikoolis 1500 raamatut, lõi golfis esimese mänguga mitu hole-in-one’i ning kirjutas sadakond ooperit.

Riigipea õppis kõndima kolme nädala vanuselt, kirjutas ülikoolis 1500 raamatut, lõi golfis esimese mänguga mitu hole-in-one’i ning kirjutas sadakond ooperit.

Lisaks oli ta nii täiuslik, et ei käinud kunagi s*tal, kuna ta keha lihtsalt ei tootnud väljaheiteid. Väga pidulik, kas pole?

Stalinist teame me niigi kõike, samuti ka Hitlerist. Mida sa tahadki vennast, kes julgeb süüa ainult kaalikaid?

USA keiser

Tõsi, ajalugu on meid kostitanud ka ohutute lollakatega, selliste nunnuvõitu lunaatikutega, kelle issand jumal on saatnud meile selleks, et elu tõsisematel tundidel mõne toruloru üle rõõmustada saaks.

Siinkohal meenub kohe härra Joshua Norton, kes leidis 1859. aastal, et aeg•
•
More on küps, ning kuulutas ennast Ameerika Ühendriikide keisriks.

Inimestele USA More keiser väga meeldis, erinevalt oma ametikaaslastest ja igasugustest diktaatoritest oli tegemist muheda selliga.

Inimestele keiser väga meeldis, erinevalt oma ametikaaslastest ja igasugustest diktaatoritest oli tegemist muheda selliga, keda kõik kohtlesid kui kohalikku kuulsust, restoranid võtsid vastu tema «raha» ning ta andis pidevalt välja ametlikke dekreete.

Psühhiaatriline abi

Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Kes on riigimees?

Võib-olla tasuks meenutada, kuidas Singapuri looja ja esimene peaminister Lee Kuan Yew kord sedastas: «Kui keegi on enda arvates riigimees, vajab ta psühhiaatri abi.»