Viimasel ajal on valusalt silma ja kõrva riivanud riigiaparaadi, haridusmullis olevate kõrgharidusega inimeste, professorite, riigiametnike ja poliitikute üleolev suhtumine. Ühiskonnas maad võttev ülbus – jah, kordan seda sõna, ÜLBUS – inimeste suhtes, kellel puudub kellegi arvates sellele „kõrgemale klassile“ võrdväärne haridus, on muutunud pehmelt öeldes vastikuks. Tekib küsimus, kas sellist käitumist õpetataksegi kõrgkoolides?
Selle eliidi meelest on sageli tegemist justkui „harimatute matsidega“, nagu diplomiomanikud suvatsevad toonitada lausa riiklikes ametkondades. Kuid need arvustajad ei tea kunagi, mida on see väidetavalt harimatu inimene tegelikult pidanud elus läbi elama. Nad ei näe fassaadi taha, kus inimese paberil olev kooliharidus on jäänud pooleli hoopis raskete elusaatuste või ohvrite tõttu, ning see inimene on hakanud teid, lugupeetud ametnikud ja poliitikud, sõna otseses mõttes teenima.
Mõelgem korraks, milline näeks elu välja siis, kui neid inimesi äkitselt meie kõrval ei oleks. Kui see ühiskonnakiht otsustaks ühel päeval teha täpselt seda, mida nende haridus neile ette heidab – astuda kõrvale.
Teile, kes te alavääristate lihtinimest, nende haridust ja nende eluteed, ma soovitan: palun hakake ise oma maja katuseid ja autosid remontima. Hoidke oma lapsi kodus ja koristage ise oma kodusid. Tehke ise endale lõunasöök valmis töölõunal ja koristage tänavaid, et teie kinganinad oleksid puhtad. Lüpske lehmi, et saaksite hommikukohvi sisse piima, ning veristage siga ja kana, et õhtusöök oleks maitsev. Rohige põldu ja kasvatage omale ise aiasaadused, et toidulaud oleks rikkalik ja tervislik.
Kui need igapäevased kangelased kaoksid, laguneks kogu see mugav akadeemiline ja poliitiline maailm loetud päevadega. Ilma puhta tänavata, toimiva autota, toiduta laual ja hoidjata kodus ei suudaks ükski professor pidada loengut ega ükski poliitik kirjutada seadust. Paber paberiks, kuid reaalses elus hoiab rattaid käimas reaalne füüsiline töö.
Ma ei ütle, et haridus pole tähtis, aga see üleolev käitumine on pehmelt öeldes vastik. Palun lugupidamist kõikide inimeste suhtes, TE EI OLE ERILISED, teil on lihtsalt vastav õpitud paberiga elukutse. Ja ärge unustage – selle teie uhke diplomi saamise teel on alati olnud keegi see „harimatu“, kes on teid teenindades ja rügades aidanud teil seda paberit üldse kätte saada.
Rainis Lipstok