“Praegu kiputakse igale poole automaatselt kliimamuutuse juttu taha pookima. Siinkohal kliimamuutust mängu tuua ei tohiks. Linnauputuste puhul, kus sademeveesüsteem ei jõua vett vastu võtta, saame kliimamuutustest kindlalt rääkida, aga antud juhul see peamine põhjus ei ole,” sõnas Eesti Maaülikooli hüdroinformaatika tenuuriraja nooremprofessor Ottar Tamm.
Analüüsi tarbeks küsis Tamm koos veevarustuse ja kanalisatsiooni lektori Egle Saaremäe ilmateenistuselt kätt täpsed andmed piirkonna sademete hulga kohta. Õnneliku juhusena asub Tõrva hüdromeetriajaam ühest purunenud paisust vaid 300–400 meetri ja teisest paisust umbes kilomeetri kaugusel. Erakordselt lähedane mõõtmiskoht andis uurijatele kindluse, et õnnetuspaigas sadas täpselt samamoodi nagu mõõtmisjaamas.
Andmetest selgus, et sadu kestis 490 minutit ja maha sadas 47,45 millimeetrit vihma. Kuigi taoline veehulk võiks hakata linnades juba parajat kaost külvama, pole vesiehitiste puhul see eriline näitaja. Liiatigi näitasid arvutused, et sarnaseid sadusid näeb keskmiselt 11,6 aasta tagant ehk need ei kujuta endast seega midagi haruldast.
Saaremäe selgitas, et insenerid lähtuvad vesiehitisi kavandades näitajast nimega arvutusvihma korduvus. Kui rajatis projekteeritakse näiteks korduvusele 10, võib see kümne aasta jooksul ühe korra üle ujutada, kuid ülejäänud aja tõrgeteta töötada. Paisud projekteeritakse reeglina korduvusele 20, mis lubab veel rajatisest üle ujutada kord 20 aasta jooksul, tõenäosusega viis protsenti.
Paisuavade puhul ollakse reeglina veelgi alalhoidlikumad. Need peaks läbi laskma üheprotsendilise tõenäosusega vooluhulga ehk vastu pidama ka sajandi vihmale. “Sellele lisatakse alati veel varutegur, meie juhiste järgi võiks see olla vähemalt pool meetrit. Kindlasti ei tohiks selline tavaline sajusündmus põhjustada seega paisu purunemist või üleujutust. Eestis on paisud korralikult üledimensioneeritud ja see on ka põhjus, miks neid varem pole ära läinud,” lisas Tamm.
“Mängus pidi olema seega midagi muud: kas oli veetase varjadega kehvasti reguleeritud või oli tegu hoolduse küsimusega. Seda õnnetust ei saa otse vihmasaju patuks panna. Kuskil on veel midagi, mis selle põhjustas – siin koondus mitu halba asjaolu, mis tekitasid suure riski ja viisid sellise katastroofini,” nentis Saaremäe.
“Meie paisude ja tammide põhihädad pole seotud kliimamuutuse ega muu sellisega. Kõigi nende tõenäosuste puhul, mida on tänapäeval dokumenteeritud, peaksid korras rajatised kõiki ilusasti vastu pidama,” kinnitas Eesti Veeinseneride Liidu tegevjuht Hannes Puu.
Kaskaadiefekt
Pokardi ojal asunud paisudest purunes esimesena Pokardi pais, millele järgnenud üleujutus mõjutas viit majapidamist. Tikste paisu üleujutusega lisandus veel viis majapidamist. Ehkki põhjapanevamate järelduste jaoks tuleks teha põhjalikum ekspertiis, võib Ottar Tamme sõnul kahtlustada kaskaadiefekti.
“Ilmselt töötas teine pais juba niigi maksimumpoolel ja kui see lisamass peale tuli, võttis suur veejõud teise paisu kiiresti kaasa,” oletas Tamm. Samas reguleerivad veevoolu Tikste paisust üleval pool lisaks truubid. Nende piiratud läbilaskevõime tõttu ei saanud olla lisanduv veekogus siiski äärmiselt suur.
Saaremäe ja Tamm lisasid, et Pokardi oja valgala ehk ala, kust vesi koguneb, on vooluveekogu mõttes väga väike – pelgalt 11 ruutkilomeetrit. Varasemate mõõtmisandmete ja analoogkandidaatide puudumise tõttu võis olla seega paisude projekteerimine paras pähkel.
“Me ei tea väikese valgala puhul, kas aasta suurima vooluhulga põhjustab lumesula või hoopis suvine paduvihm. Reeglina peaks kontrollima mõlemat sündmust, kuid paduvihma mõju arvutamine on tunduvalt keerulisem ettevõtmine. Faktiliselt ei tea me praegu, millistele vooluhulkadele need paisud projekteeriti,” sõnas Tamm.
Paisude elukaar
Kokku leidub Eestis üle tuhande paisu. Hannes Puu selgitas, et 1960. aastate lõpp ja 1970. aastate algus oli kuivem aeg•
•
More. Toona ehitati agaralt niisutussüsteeme, mille lahutamatuks osaks said ka veekogudele rajatud paisud. “Nende eluiga on kuskil 50 aastat ehk nende aeg•
•
More hakkab otsa saama,” nentis Puu. Paisude hooldus on seega tähtsam kui kunagi varem. Seda raskendab tegevjuhi sõnul aga mitu asjaolu.
Üks suurimaid murekohti peitub paberimajanduses. Paljud vanad paisud ja tammid pole ehitusregistrites üldse arvelgi. Neid puudutava dokumentatsiooni leiab heal juhul maaparandusbüroode arhiividest ja riiklik ülevaade suures plaanis puudub. Lisaks käsitletakse rajatisi registrites punktobjektidena. Tegelikkuses on pais ulatuslik ehitis, millel võib olla koos paisu esise ja sellest tahapoole jääva alaga käputäis omanikke.
See toob kaasa juriidilise kaose. Asjaõiguslikult on jagamatu asi rebitud mitme inimese vahele, mistõttu kipub vastutus hajuma. “Kui Tammsaare kirjeldas Pearu ja Andrese kaklust piirikraavi peal, tehti seal kokkulepe, kelle maa peal midagi tehakse ja kelle kohustus midagi on,” tõi Puu tabava võrdluse. Tänapäeval võivad Nõukogude aja pärandina nautida paisjärve ääres elavad inimesed nautida veekogu pakutavaid hüvesid, kuid jätta kogu hoolduskoorma paisuomaniku õlule.
Ottar Tamm tõi välja, et Pokardi pais kanti 2021. aasta paiku küll ehitusregistrisse, kuid sellel puudus vee erikasutusluba. “Kuna vee erikasutusluba pole, polnud ka paika pandud, millist veetaset tuleb hoida ja milline peab olema kogu konstruktsioon. See olukord pole unikaalne – selliseid paisusid on Eestis veel omajagu, mis on justkui eikellegimaal,” tõdes nooremprofessor.
Kuigi vesiehitiste seisukorda peaks regulaarselt hindama hüdrotehnika kutsega ekspert, jääb see tihti puhtalt rahapuuduse taha. Tamme sõnul on kohalikud omavalitsused siinkohal paratamatus “nokk kinni, saba lahti” olukorras. Valdadel napib raha, et tellida iga paari aasta tagant kulukaid ekspertiise kümnetele rajatistele, mistõttu võivadki jääda jääda ohud õigel ajal märkamata.
Mis saab aga purunenud Tõrva paisudest edasi? Tamm soovitab kohalikel elanikel ja vallal enne uue betooni valamist tõsiselt järele mõelda, mis on paisu tegelik eesmärk. Lahendus võib olla ootamatult lihtne. “Kui eesmärki ei ole, pole paisu ehk vajagi – tehakse sinna torusild, autod saavad üle ja vesi läheb läbi,” pakkus teadlane välja.
Sõltumata tulevikuplaanidest on iga vesiehitise püsimise võti järjepidev hooldus. Tänapäeval vahetuvad vallaametnikud kiiresti ja nii kaob väärtuslik teadmine, kuidas spetsiifilisi rajatisi õigesti hooldada ja reguleerida. Teadmatusest tulenevalt võidakse paisu ka tahtmatult nõrgestada, pidades seda ekslikult tavaliseks teeks ja kaevates sinna hoolimatult näiteks kaableid.
Hannes Puu rõhutas, et vesiehitistega tegelemist ei saa jätta üldväljaõppe saanud ehitajate ja ehitusinseneride kaela. “Iga kingsepp peaks jääma oma liistude juurde. Vesi on väga karm, sellel on tohutu jõud ja isegi väike kraavikene, kus mõnikord isegi vett ei näe, võib teatud juhtudel muutuda piltlikult öeldes pooleks Emajõeks,” leidis Puu.